Olen ikka rääkinud, et väljamaal puhkan täiega, sest keegi ei tunne mind. Kodus teab iga külakoer ja nende pererahvaski. Täna kohtusin aga naisega, kes pole eales kunagi kuulnud sellisest vennikesest nagu "loomapäästja valner," ise oli veel ühes teises ühingus tööl.
Ma nii õnnelik, et tegime kohe pilti ja andsin musugi. Ei kurat, see viimane jäi vist tegemata. Viga!
Teiseks kohtasin ühte oma eksnaiskadest. Ta on aja jooksul tundmatuseni muutunud, aga hea nägi välja küll. Aga mind juba ei peta ja teist korda sama reha otsa ei astu, kuigi üritas sisinal mesijuttu puhuda ning taas hinge pugeda.
Iseloom ju siiski sama, mis ennemuiste! Vingerdas ja susises, kuigi ilmarahva ees on hell, abitu, ülisõbralik ja abivalmis. Tegelikult pani mulle alati jala taha kui vähegi sai ja tema suust tulevaid kuulujutte ei mahuta vast internettigi ära.
Temaga koos on siis teine pilt. Ma jälle nii õnnelik ja talle andsin nüüd musu küll! Õnneliku lahkumismusi, kui täpne olla. Mõnusat nädalavahetust meile kõigile!