Lõpuks mõlemad auto juures ja lasin Ruudi puuri. Hakkan Nõpsi laskma, aga see kadunud nagu tinatuhka. Lasen uuesti Rutsi välja ja läksime maadamat põllule otsime. Kõmbime jupp maad, aga koerakest pole. Võtan välja mobla ja hakkan positsioneerima.
"Säh kuramust! Juba Valencias tagasi!"
Auto juures selgus kogu saladus. Olin ukse lahti unustanud ja hellik puges masinasse ning istus vagusi troonil nagu kuninganna sel ajal kui teda otsisime - tahab ikka kõrval istuda ja ligi olla. Tõmbab aga silmad vidukile, kõrvad peadligi ega tee kuulma-nägema vaid passib tuima järjekindlusega otse ette. Peaasi, et välja ei aetaks. Seekord saigi oma tahtmise.
Mis jama aga selle Valenciaga siis on? Ilmselt see tehnikavidin kukkus kuskile rohu sisse maha ja saadab siiani signaale, aga enne ei märganudki. Polegi müstikat ega salapara. Nii kurb.
