Kolm kuud viha ja stressivaba aega. Paris ausalt. Esimene nädal ragistasin vennapojaga. Ajas mind meganärvi, et ainult netis istub. Siis plahvatasin, et sa vist ei saa naistki ilma Googlita lahti riietatud ja kutsud mind appi.
Siis hakkas klappima. Saime lähedasemaks. Mäletasin teda ja õde vaid tittedena kui koolivaheaegel minu pool olid. Olin neid võtnud ikka oma lastena. Nüüd sai selgeks, et vennalapsed. Jäägugi nii.
Panin ta lennukile kurat teab, mis linnas ja olin südamest kurb. Mis ma temata edasi teen? Ilmselt sama tunneb ka emamees, kes ikka kordab, et mida ta minuta teeks?
Tal ka tütar, kes praegu hoolitseb kui eemal seiklen. Vana jäi ka ratastooli. Vaja kõvasid valuvaigisteid, aga tüüpi arstile ei saa. Küll ma sebin.
Oli mul vaid kaks hirmu reisi ajal - äkki Nõps ei pea vastu või vanamees kooleb. Mõlemad elus. Katame lauad!
