"Ruts ja Nõps! Nüüd ei haugu nagu tavaliselt! Ja aknaid ei tee tatiseks nagu tavaliselt! Oleme kokku leppinud?"
Lasen uksed lukku ja meenub, et koeri pole üleüldse kaasaski. Hea mees. Tammun üle parkla, üks masin jääb seisma ja suur-suur juht kerib akna alla:
"Härra! Kogud kilosid? Kui samamoodi jätkad, siis oled varsti minust paksem!"
"See ongi eesmärk," ühman vastu ja püüan meenutada kas härrat ka tunnen või mitte? Ilmselt tunnen, aga nägude meelde jätmisega on äärmiselt kitsas käes.
Seisan poes ja mõtlen, mida ma ostma pidin. Ei mõelnudki välja. Moe pärast võtsin neid pesupesemise kapsleid. Nõme ju tühja käega välja minna. Hinnasilt 6.90, iseteeninduskassa gröönis 13.80.
Vaatasin valesti või sain tüssata? Ahh poogen, ega ma mingi vaene ju ole! Hinge jäi kriipima. Pole hullu ja nüüd on see kauplus mulle ca 7 eurtsi võlgu. Ega nad seda nagunii tunnistada taha ja seega tuleb miskit pihta panna.
Mis on küll see asi, mis ää kuluks ja 7 eurot maksab? Küll ma välja mõtlen ja mu kuritegelik karjäär saab juba homme uue peatüki.
