Mul on seda palju. Endised kallimad. Sõbrad. Loomakaitse võitluskaaslased. Lapsed ja lapselapsed. Loomulikult mu kallid lemmikud, kellega igapäevaselt oma elu jagan. Nad on võrratud.
Lapsi on mul palju. Tegelikult vähe, aga kui vend noorelt suri, siis sai neid palju. Vahet ei tehta ja pered ikka käituvad nii.
Veider, aga kõik toonased inimesed on mõne üksiku erandina tänaseni olemas. Eriti väärtustan neid, kes olid juba siis olemas kui ema veel elas ja tundsid teda. Meil on nii pikk ajalugu. Väga pikk ja see on paksem kui teras.
"Sa libastusid," ütles üks tuntud poliitik. "Kahju, sa oleks saanud riigi tasemel suuri asju loomade heaks teha."
Tõsi ja ei ole ka - ühe vaevatud naise süüdistus, keda tundsin sajandiksekundi vältel ei muuda midagi. Olen üle saanud ja eelkõige tänu mu elus olnud naistele, kes lihtsalt ei lasknud nööri kaela panna. Olen tänulik ja te kõigi jaoks ikka ja alati olemas kui pask ka teie majja ning ellu peaks tulema. See on lubadus, millest ei tagane eales.
Poja käest küsis ajakirjanik, et mis tont su isa on? Vastas, et mees, kes on hädaolukorras alati olemas. Äkki suurim tunnustus?
Mis on õnn ja vabadus ja rahulolu? Sõbrad kallid, kõik see, mis mu sees praegu on, ongi õnn.
Olen igavesti tänulik ja soovin seda teilegi. Siiralt!
