09 mai 2022

"Koiva jõgi - uus lemmikkoht"

Mõni koht saab armsaks ja kisub tagasi. Pidin täna Riiga sõitma, aga keerasin Lätis otsa ringi ning tulin olukorda kaema - lihtsalt tahtsin nii väga siin olla.

Ma nimelt pelgasin, et jõeäärne luht on maikuus veel tüma. Lora puha ja hing on nii rahul, et ümber mõtlesin.

Inimese mälu on lühike. Minu oma eriti. Ilma naljata. Täitsa mures tegelikult - ei ma mäleta inimesi ega kohti. Tänagi oli pusimist õige teeotsa üles leidmisega.

Ma Valgamaal tegelikult põhjusega. Nimelt Vivika tütar tegi väärkoheldud loomadest näituse ja kasutas Loomapäästegrupi fotopanka. Palus mind esinema.

"Tulen, aga su ema on mu seksori kuni elu lõpuni."

"Sobib ja peaasi, et kohale tuled!"


Nüüd on see tehtud. Olen nii palju lektorina esinenud, et enam ei viitsi. Nähes aga laste õhinat, ei taha neile kuidagi pettumust valmistada. Nii ka seekord.

Tegelikult pakub see endale sama palju ja hiljem imestan miks ma küll ei taha? Positiivne emotsioon on ju nii võimas!

Jutuaega anti täpselt 37 minutit. Siis oli Ameerika kultuuriatašee kord.

"Mida pekki ma küll jahun 37 minutit?"

Läks nii nagu alati ja lõpeks aeti mind auditooriumi eest luuaga ära, sest jänkid jõudsid kohale ja oleksin võinud loomapäästest jahuda veel 1000 korda 37 minutit.


Lastega ma istun samale tasemele ehk põrandale ning mänguliselt see tund-paar mööduvad nagu ajaviiv. Lõpuklassidega on teine lugu, aga ma loodan, et neile meeldis - vähemalt sain ma nad naerma. Õpetajad ka.

Mu tahvel on nüüd tühi. Panen kõik kirja, sest muidu läeb meelest. Kaks olulist asja sel kuul on veel:

21 - Loomapäästegängi suurkoosolek, sest meil ei lähe praegu just väga hästi. Organisatoorse poole pealt, pidasin ma silmas.

Ja 23 pean vanamehega haiglasse minema. Tavarutiin ja ei miskit hullu. Ärge sapsige ja tühipaljas poja kohus.

Siis olen vaba. Vähemalt sel kuul ja põrutan koos koertega Lapimaale. Igatsen polaarpäeva. Kunagi vihkasin ja magasin lausa keldris. Polaarööd ja virmalisi tahaks samuti uuesti kogeda. Tõsi, ainult autost - 43 kraadine miinus ja külmetushädad olid omal aal too much!

Kas koeri võib laevas bussi jätta? Vastustest sõltub kas saan minna või mitte, sest laeva neid "hulle" juba ei vii.


Täna saan korraks rihma lõdvaks lasta. Äkki teen lõkkegi ja grillin koertele. Ise suurt enam ei taha. Söön kahe suupoolega, aga midagi on muutumas. Ei tea isegi mis? Lehmast kahju. Seast ka. Keskkonnajama sinna otsa.

"Ema pole sulle rääkinud, aga tegelikult olen mina sinu pärisisa."

Ei mingit röökimist-minestamist ega muid emotsioone Vivika tütrelt ja tuli naljaga kenakesti kaasa:

"Mulle sobib väga hästi! Aja paberid korda."

See laps, vabandust noor inimene ja naine on ikka absoluutselt vaimustav. 
Tema tahe olukorda muuta innustab ennastki. Südames soovin, et temast saaks kunagi Eesti peaminister ja uskuge mind, siis saavad ka täna nn ületamatud "loomamured" korda.

Ma nimme ei pane täna tema pilti ega intervjuud. Kes on see noor inimene, kes suudab mõelda miljoni temavanuse eakaaslase miljardi põhiprobleemi kõrval ka loomadele? Mis oli nii oluline, et USA kultuuriatašee Eestis pidas vajalikuks kohale minna ja mida ta ta Valga gümnaasiumi noortele ütles?

Püsige lainel ja te imestate isegi, millised sündmused nn "suur meedia" teinekord maha magab. M
ina tänan ja rokime muudkui edasi. Loomade eest loomulikult!