"Kerget käppa Žorik!"

Foto: Delfi

Kurb uudis. Kalamaja Žorik suri.
Venitasime palju venitasine, aga meie ühise pingutusena sai see koer üksjagu eluaastaid juurde.

Loomapäästegrupi ja tema eest hoolitsenud Viktoria Geri pere soov on, et tuhk läheks sinnasamma monumendi kõrvale.

Kõik vahendid on selleks olemas ja antud juhul jääb Facebookis toimuv annetuste kogumine arusaamatuks.

Legend kummardas ja lahkus nagu tuligi - tühjast ja tühjusest. Olen kuidagi kurb. Päriselt, mitte Facebooki "päriselt." Tõmbab ikka vanainimese silma veele. Kuradi hulkuv koer! Ja siis veel imestan miks me vabatahtlikud läbi põlevad ja ruttu-ruutu ühingust vehkat teevad?

Olen kõige väiksem mutter ses masinavärgis, sest pole vaeva temaga näinud. Kurb on ikka. Eriti Viktoriast, kes temaga mässas. Rääkisime eile. Ta oli kümnendas dimensioonis. Arusaadav. Nii kahju, et aidata ei saa. Tule siia. Vähemalt kallistan.

Loomaveeb täna veel sellest lugu ei tee. Ei taha surma pealt raha ega klikke teenida. Oli ikka kuradi koer - suutis liita nii eestlasi kui venelasi! Oli ikka koer, kellest kirjutas kogu maailma meedia. Lihtsalt kurb natuke. Homme on parem päev! Hip-hip-hurraa Žorik, oli au Sind tunda. Pai ma sulle teha ei saanudki! Tõbras! Armastan omamoodi ikkagi!

Ja Kalamaja inimesed mäletavad ja igatsevad. Toovad küünlaid ja lilligi. Liigutab ja südamepõhjani. Te olete nii ägedad!