"Kaua peab üks igati tavaline tige ja vastik eestlane veel heasüdamlikku ristiinimest mängima? On meil seaduses mingi daatum sätestatud või käib see nii nagu igaüks jaksab?"
Mina enam ei jaksa. Eriti just need vastikud võõrsõnad nagu palun, tänan, nii armas teist, kuidas teil läheb ja mina hoolin, ajavad sisikonna keerama. Väk!
Pakun vanainimesele trammis istet. Kaua veel? Võõral lapsel on kingapael lahti. Seon kinni ei, et ei kukuks. Issver! Las kukub! Paras! Sattusin hiljuti nägema intervjuud Anthony Hopkinsiga, kellelt küsiti kuidas ta soovib, et teda mäletatakse?
"Annaks Jumal, et mitte ometigi hea inimesena! Tegelikult on mul täiesti ükskõik kuidas mind kunagi mäletatakse!"
Vastan ise ja kuni pühapäevani vean välja. Seejärel on vastik, ropendav ja kurjustav Heiki tagasi. Uusaastalubadus nagu. Kuna praegu olen endiselt veel viks ja viisakas, siis räägin veidi Lunast, kes ka päriselt hea on. See käib ka tema uue pere kohta, kes saatsid järgmise kirja:
"Ta on võrratu koer. Äärmiselt tark, õpib kõike linnulennult ja tahab iga päevaga aina tublimaks koeraks saada. Kasse õpib samuti iga päevaga paremini tundma.
Tundub, et talle meeldib meiega ja on näha, et usaldab meid. Ühesõnaga, Lunat me kindlasti tagasi anda ei taha ja anname endast parima, et tagada talle seiklusterohke, lõbus ning kallistusi täis koeraelu."
Enamasti ma natuke ikka venitan enne kui lõpliku jah-sõna ütlen. Ikka veendumaks, et otsus õige saab. Sedapuhku mitte, sest sisetunne on hea. Isegi väga hea! Uus aasta tuleb Lunale seega täiesti uues staatuses ja kvaliteedis, mida endisega võrrelda väga ei anna! Hipi-hip hurraa!
