Kuni viiskümmend kilti on ok, kannatab ära, aga pikema otsaga kipun kaaslastest loobuma. Sõbrants tahtis seekord kaasa tulla ja pakkus lahenduse - tulen oma autoga sabas, aga sina maksad kütuse.
"Kus kurat ma jõuan maksta? Jätkuvalt kõige vaesem eestlane!"
Nüüd pole pea nädal näinud. Naiskal igatsus peal ja pakkus uue lahenduse:
"Järgmine kord ma vedelen kogu selle aja voodis kui sõidame ja las Nõpsik olla siis kaardilugeja. Ma loobun konkureerimast!"
Jutuks hää küll, aga võib ju proovida. Nõpsikule igatahes sobis. Detsembrikuus kui saluudiralli lahti läheb, kaome taas linnast, sest Ruudi kardab väga pauku.
Naabrumutt täna helistas - Koplis juba saluut käib. Pekki küll! Ei saagi tagasi tulla! Mida kuradit häda praegu rakette lasta? Ei saa ma aru ja olen väga vastu. Okey, kindlad päevad aastas, aga mitte siis kui tuju peale tuleb!
Õnneks on nüüd alternatiiv olemas - enne pidi vaene Ruts pea poolteist kuud vanni alla peituma. Õue ei julge minna- pärast pauku üritab kiljudes asfaldisse kaevuda. Karm!
Eks näis, mis sest asjast sel aastal saab ja kuda hakkame saame? Kuradi koerad! Kogu maailm keerleb selle ümber, et neil hea oleks. Loomainimesed saavad aru - ise ju samasugused kretiinid!
Armas tõesti, kuigi meie esmakohtumisel oli see haisev kirpe täis vettinud rastapatsidega koerake kõike muud kui "armas". Selline "Inetu pardipoja" või "Tuhkatriinu" lugu siis. Ei keegi vana ja koledat koera tahtnud ning nii ta mulle jäigi. Nüüd ei saa teda aga isegi kogu maailma raha eest enam mitte. Aamen!