"Appi! Ära kuula Heiksi! Sul pole temaga vedanud! Kõik kordub taas!", haaras pärisvanaema Külliki peast.
Natuke selgitan oma laste, lastelaste ja "haaremi" tagamaid. Nimelt mu vend, va suguelu suurkuju suri noorelt ja temast jäi üksjagu lapsi maha. Väikesed kah teised ja nii must saigi megasuure lastekarja "isa-aseaine" nii juriidiliselt ühel puhul kui moraalselt ning enam ei oma vähimatki tähtsust, kes on kes? Isegi DNA analüüs ei tee enam vahet kui venna oma kõrval pole ja seda pole. Seega MINU OMAD!
"Nüüd on meid palju rohkem ja vahet ei tehta!", ütlesin oma tittedele ja vastuväiteid ei tulnud. Loogiline - omad peavad kokku hoidma ja "tühine surm" seda muuta ei suuda.
Mõistagi pole ma normaalne "issi" ega "vanaisa". Näiteks oma Soome lastele tegin kunagi kirikus selgeks, et Jeesus oli naine. Need ohmakad rääkisid selle aga ülima tõe pähe koolis edasi ja vähe puudus, et ketserid oleks riigist välja saadetud. Sellest ka Külliki reaktsioon. Hea, et vanus sealmail, et lapsi rohkem ei taha - riik võtaks tänapäeval kohe ära, sest uute standardite järgi ma isaks ei sobi.
"Mallakene kallikene, ma kohe ootan kui sind mu juurde suveks tuuakse - siis hakkan sind harima tüdruk ja oi mul on palju "tarkust" jagada! Sorry Külliki ja Cathy - te ei saa selle vastu ja last peab ikka õieti kasvatama! Teie kukununnu ei kõlba kuskile!"
Ahjaa, Malla sai ka teada, et eile oli Rahvusvaheline lapsepeksupäev. Imelik, ka tema hakkas naerma nagu kõik teised mu põngerjad. Midagi on valesti, aga küll ma välja uurin, mis täpselt?
Lisaks arvas ta, et olen väga moest väljas olemisega. Ta veidi tuunis ja laenas oma mütsigi. Nüüd olen püss, mis püss!
