Kaks koera. Kaks südamemurdjat - ühe lennuk alles stardirajal kiirust kogumas, teisel juba maandumiskursil. Nii see käib, meeldigu see meile või mitte, aga peaasi, et armastatud ja hoitud.
Muide, see koeralaps on teine ellujääja, sellest pesakonnast, kelle üks vana hulkurkoer metsa vahel ilmale tõi. Riina hoidis kahte ja pidi sedapuhku kaotust tunnistama - saare värk ja polnud seda õiget arstiabi kohe võtta. Helina hoole all elavad põnnid, aga vedasid tänu päälinna tohtritele välja.
Ei ma uskunud isegi, aga sedapuhku tasus jantimine ja proovimine kuhjaga ära. Üle noatera pääsenud kaunikesed jäävadki gängi oma inimeste kätte - pugesid hinge ja ei hakka me riskima.
"Ma jäin rasedaks ja enam pole koera vaja! Läksin lahku ja nüüd vaja koerale uus kodu otsida! Läheme elukaaslasega sügisel ülikooli ja koerale vaja väga ruttu uut kodu - ta alles kuuekuune ja kahju eutaneerida".
Need "Palju toredaid eestlasi"- sarjast pärit sel suvel kuuldud pärlid antud koerakesi ei ohusta. Jummel tänatud selle eest - maailmas on siiski kõik veel parlonksis ja normaalsetele inimestele (loe juhmarditele) vastandub veidi targem ning kohustetundlikum rahvas, kes elumuutuste tõttu oma lemmikuid nüüd küll minema ei viska. Hurraa!
