Palju tiitleid ühele haprale olevusele. Eks ole? Paljud lahkuminejad hakkavad teineteist vaenama. Lapsed muudetakse relvadeks. Meie loos pole nii kunagi olnud. Siiralt.
Parimad sõbrad sõna otseses tähenduses. Kaljud. Tema minu ja mina tema jaoks. Igavesti, kuigi väga lühikest aega ma lausa vihkasin teda. Vale! Mul pole õiget sõna selle tunde jaoks.
"Mida nad teevad?", päris pooltuttav kohtunik, kes meid lahutas. "Nad ju nii armunud ja päriselt ei lahuta."
Asi nimelt selles, et Kix ütles mulle pulma- ja poja sünnikuupäevi protsessil ette ja läksime lahutama vaat, et käest kinni.
"Sa näed ülihea välja. Armunud või meest saanud?", pärisin kui sel nädalal kohtusime.
"Panid mööda sel korral"
"Sorry. Nägemine pole enam endine. Kui lähemalt vaatan, siis sa ikka täitsa kole jah. Vabandan."
"Jää alatiseks selliseks ja ära kunagi muutu! Ma väga palun."
Armastus seegi, kuigi mitte taoline, et "paar" olla. Vaatamata sellele me hakkame "virvendama". Ärge Kixile öelge. Mul "inimhingede eksperdil ja komplimentide meistril" on veel paar üllatust varuks. Las jääda meie vahele.
