Hommikul käisime meres. Külm raisk, ma ju järveveega harjunud. Munad jääs ja rahvas viskub muudkui põlvili kui küla vahel trehvame - Jeesus! Jeesus! "Kellad" helisevad, noh! Piinlik kuidagi, kuigi kirikuvein mekib mulle küll ja küll.
Ei maksa nende kuuldes taolisi fraase kergekäeliselt lendu lasta, sest jagavad matsu küll. Eile sai Tallinnast nii siiber, et puht füüsiliselt ja vaimselt ei saanud ma seal kivikõrbes rohkem sekunditki olla.
Nii viskasimegi õhtu hilja masinale hääled sisse. Sihtkoht Narva, aga uni tuli peale ja keerasime kõrvale. Hästi tegime ja siia me jäämegi nagu kõikidesse eelmistesse kohtadessegi aegade lõpuni. Nii äge ja ilus on lihtsalt!
Hommikul rääkisin kohalike kalameestega, kes kurtsid, et meri on tühi. Ometigi pakkusid ühte kala, kes võrku jäi. Ei ma võtnud, sest lasen ju vabaks. Ei see sobinud neilegi.
"On see eramaa? Võin ma siin üldse olla? Silte polnud."
"Sina võid ja jää kauaks tahad. Siin sa ei jää kellegile oma koertega jalgu!"
Olen õnnejunnis. Ma ei oska hinnata tänukirju või positiivseid kommentaare. Tunduvad nõmedad. Sorry. Komplimentide top algab Ita Everist ja Elle Kullist. Need jäid meelde ja teevad hingele pai. Sel suvel trehvasin aga üsna mitu korda täiesti tavaliste inimestega, kes öömaja pakkusid ja minu ning mu koerte vastu head olid. Soovisid edu ja nii äge, et väga paljud inimesed tegelikult samamoodi mõtlevad.
Olen lausa alandlik ja tänulik. Erandkorras. Muidu olen vastik. Ähh, teate ju isegi!
