Süüdistas noor naine, kes palus oma koera aidata, aga kui annetajaid avalikult tänasin, siis käskis loo maha võtta. Küllap hakkas jõukal beibel häbi? Vat siis ta süüdistaski räpase ja vana koerarihma varguses ning laste tapmiskatses, sest julgesin koera viia koroona-karantiini eirates koju tagasi!
Tahtsin sihilikult nakatada! Pidin endale koera jätma või? Vat nii ja kuul pähe! Ahjaa, koerast ei tohtinud pilte ka teha ega avaldada, aga abipalumise loo ajal justkui tohtis küll?! Tase!
Säherdune asi juhtus ja pärast seda ei ole ma enam teps nii abivalmis kui taas mõnele loomale abi palutakse. Palun juba ette vabandust oma tõredust, aga kõik me oleme oma kogemuste summad. See pole loomulikult ainuke tänamatuse õppetund, aga interneti kerjuste meistriklassi kuulub see kindlasti.
Minule eelnenud põlvkond üritas hambad risti ise hakkama saada ja keeldus tunnistamast, et nad oma eluga jännis on. Minu põlvkond loodab teistele, aga arvestab, et tuleb ise hakkama saada. Minule järgneval põlvkonnal on aga millegipärast selline arusaam, et kõik teised peavad nende jamad klattima ja kohustused kinni taguma. Nad lausa nõuavad seda!
Loomulikult ei saa üldistada ja see ei puuduta kaugeltki kõiki, aga taoliste inimeste hulk on märkimisväärselt kasvanud. Kohe nii märgatavalt kasvanud, et pidasin vajalikuks oma noka väheke suurema auditooriumi ees kui Facebook võimaldab, avada.
Head lugemist, ärge pikka viha pidage ja mõelge ikka kaasa!
