No ja läksime järve ujuma, et ta taas puhtaks kasida. Kuuleme, et Nõps haugub. Naine, kuldses keskeas, kenasti riides, seisab kaldal. Nõps alles kujundab seisukohta kas süüa ära või mitte ning haugub lakkamatult.
Ronime järvest välja. Mina loomulikult alasti. Proua vaatab tilli, vaatab otsa ja korraga küsib vene keeles:
"Kas Toomas on ka siin?"
"No pole siin pärapõrgus ühtki teist inimest peale minu."
Vaatas jälle tilli, vaatas jälle otsa ja siis jooksis kilgates autosse, mille ta mees just meie laagriplatsi lähedusse parkis. Koerad andsid ta joosule aint hoogu juurde.
"Oleks võinud jääda. Küll me selle Toomase ka lõpuks üheskoos üles leidnud oleksime."
Mis neil naistel küll viga on? Ükski normaalne naine ei tule koos oma kaaslasega metsast palja mehe juurest "toomast" otsima! Olete ikka natukene napakad küll! :)
