"Hurraa! Kutsikas Mia operatsioon möödus edukalt. Vajame abi arve tasumisel!"

"Tee kõik, mis sinu võimuses, et seda kutsikat päästa! Ta on ikka eriline koerahakatis ja väärib uut võimalust. Ta on kohe nii, nii, nii, et mul pole isegi sõnu. Meil siin jäävad käed lühikeseks", palus Valga loomakliiniku arst dr. Jaan Luht.

"Eks nad kõik vääri uut võimalust ja ei me loomadel vahet tee kui vaid pappi oleks nende kõigi raviks", andsin lubaduse, et Loomapäästegrupp vastutab edaspidi Mia eest ning tagab parima saadaoleva ravi, hoolitsuse ja uue armastava kodu leidmise.

Suvi on säherdune aeg, mil abivajavate loomade "mass" kasvab nii üle pea, et isegi parima tahtmise juures ei jõua neist kõigist lugusid vorpida. Ja kes see ikka kenal ajal arvutis passida tahab? Eks ole? Nii mul eneselgi, aga võtan täna-homme end kokku ja püüan vähemalt mõnedki neist teieni tuua.

Nagu juba mainitud siis Mia elas Valga linnas ja tundis lapsepõlvest rõõmu. Silkas aga vabalt ringi kuni sattus varjupaikagi. Sealt lunastas pere ta välja ja muretu priipõli piirilinna tänavatel jätkus endise hooga kuniks mängulust viis ta ühe auto ette.

Omanikud, teps mitte vanad inimesed arvasid, et loomi "tehakse korda" tasuta. Taoline suhtumine ajab mind nii korralikult pöördesse, et lubasin ühele ajakirjale isegi selleteemalise artikli valmis kirjutada. Kokkuvõtvalt terendas pere ees paarituhhine väljaminek ning nad pidasid targemaks kutsikast loobuda.

"Loomulikult! Odavam ju uus võtta, sest nad ei maksa ju tuhkagi!"

Meie taolist mõtteviisi enestele lubada ei saa ega tahagi. Valgamaal asju korraldanud Anglina Loomus organiseeris transpordi Tallinnasse ja Loomade Kiirabi Kliinik leidis võimaluse ta vaatamata tihedale graafikule ka vahele võtta. Oli ka eelviimane aeg, sest vigastus tekkis juba mõni aeg tagasi ja hakkas väga käest minema.

Loomaluude lappimise imearst Valdeko Paavel koos dr. Rasmus Uuskülaga sügasid kukalt, sest taaskord oli vaja loomingiliselt läheneda ja proovida variante, mida koolipingis ei õpetata. Ja taaskord õnnestus kõik väga hästi. Pareminigi veel ja käpp jääb alles, kuigi ülinunnul ja -sõbralikul Mial jätkuks elulusti ka kolmjalgsena.

Mia on tõesti selline koer, kes hetkega hinge poeb ja südamed sulatab. Kliiinikus läks isegi rabelemiseks, sest suisa kaks töötajat, dr. Liis Poopuu ja assistent Kai Ristikivi soovisid talle kodu pakkuda. Paraku ei arvanud Liisi vanem koer perenaise plaanidest miskit ja oleks Mia hää meelega nahka pistnud. Kai juures sama lugu, aga siis tahtis juba Mia paariaastast põnni kiusata ja näksas teda lausa neljal korral.

Saatus viis Mia taas meie vabatahtliku Liisu Kütisaare koju. Noor naine pakkus peavarju enne operatsiooni ja nuttis silmad peast kui kuulis, et kliinikust see vahva kutsa enam tema juurde ei tulegi.

"Oma viga! Oleks kohe käe püsti ajanud, poleks taolist olukorda tekkinud, aga elu ise korraldas nii, et kokku said need, kes kokku saama pidid."

Nüüd loban natuke psühholoogiast ehk kuidas inimlooma mõistus töötab. Annetusi tuleb küsida enne operatsioone ja haiglaravi, sest pärast seda kui elushing on juba päästetud, ei anna kopikat sulle keegi. Nii ma olen aru saanud ja kardetavasti läheb nüüdki just nii - kõik on ju korras ja vaadake ise kuidas hakkama saate!

Nüüd on kõigil headel inimestel aga võimalus tõestada, et ma eksin ja suurelt. Miakese arve oli 884.16 ja eks sinna tiksub veel otsa, aga saaks vähemalt põhiarvega ühele poole, et uued patsiendid löögile pääseksid. Me nimelt ei lase võlasummal taevasse kasvada, et mitte pankrotti minna ja lõpetada sama häbiväärselt nagu mõnede ühingutega on läinud.

Mina tänan! Mia tänab! Tühja ta tänab - tegelikult on ta õnnelik, et saab juba väheke käpale toetada ja, et see neetud valu on lõpuks kadunud. See on pisikene-pisikene väga suur-suur asi!

"Aitäh kõigile, kel jagub mõistmist ja laiendavad halastuse põhimõtet ka teistmoodi elushingedele!"

• Loomapäästegrupp MTÜ
• EE437700771003183318
• "Mia ravikulud"

Loomapäästegrupi annetusnumbrid on:

• 900 1313 (5.-)
• 900 1414 (10.-)
• 900 2323 (25.-)