Ei ole mina siin suurem asi targutaja, sest eneselgi pea kümne aastane kogemus olemas, mil vahest sai koju mindud ja jupp aega autos istutud, sest lihtsalt ei tahtnud tuppa minna. Mõned korrad ei läinudki ja magasin lausa maja ees masinas. Ma ei mahtunud sinna "koju" enam. Ei tahtnudki mahtuda, sest nii suhtumine kui isegi õhk oli ses majas suisa "jääst". Ega see kogu aeg nii olnud. Esimene pool sellest ajast oli täitsa tore ja stabiilne kuid siis läks täiega lappama. Laenuahelad sidusid kokku ja lõpp oli talumatu. Ajaraisk, sest täna ei mäletagi sellest suhtest midagi - ei head, ei halba. Poleks nagu olnudki.
Sellest pääsu pole ja targem on latt reaalsuslainele seada - piisab kui teine pool sind närvi ei aja ja kodu on ikka selline koht kuhu vastumeelselt minema ei peaks. Aga nagu eelpool mainitud, siis mina pole küll see mees, kes nõu oskab enda - ei ole mul lihtsalt selles valdkonnas miskit üle kolme-nelja aasta püsinut väga ette näidata. Õnneks olen enamusest suhtekatsetest kaasa saanud hunnikus häid mälestusepilte ja kahetseda või kiruda oleks patt. Enamus neist tasusid vaeva ja proovimist! Pole kahtlustki.
Kui inimestevahelised ja eriti paarisuhted on ühed keerulisemad asjad maamunal, siis loomad oma elukest üleliigsete mõttemängudega ei koorma. Seda võin teile kinnitada täie veendumusega. Neil on kõik lihtne ning nad elavad nüüd ja praegu täiel rinnal. Reetmine on neile võõras ja te ei pea kartma, et ühel heal päeval nad teid enam ei armasta. Ka ei hakka nad teid vastavalt oma soovidele "ümber tuunima". Õite natuke, aga see käib selle juurde ja te muutute ise vabatahtlikult. Looma kiindumus on lõplik ja otsatu. Siin pole isegi midagi vaja tõestada ja reeglina on reeturiks ikka inime.
See imearmas sõstrasilm tuias eile hommikul Paide "Espaki" territoorimil ja töötajad asusid kohe pererahvast otsima. Paide kogukonna FB-lehele postitatud kuulutusele omanik ei vastanud ja see tõi kaasa arvamise, et loomake visati välja. Võib-olla visati, aga võib-olla läks ise maailma avastama? Tont seda teab ja mõlemad variandid on võimalikud. Ei ole selgeltnägija.
Virge Piisner MTÜ-st Paikass võttis esialgu koerakese enda hoole alla ja hakkas talle hoiukodu otsima. Appi tuli meie gängi Erko Elmik, kes oma pojad kaubikusse "laadis" ja kutsikale järele põrutas. Edasi viis nende tee juba Jäneda lähistele Jüripoja loomakliinikusse, kus veterinaar Joel Jürisson neljajalgse põhjalikult üle vaatas:
"Viga pole miskit ja täiesti terve koerake! Ainult hunnikus kirpe ja ilmselt ka sisemus usse täis, aga nendega saame ruttu hakkama."
Pühade ajal oli Erkol jooksmist küll, sest sealkandis vajasid abi ka üks nooruke rebasepoiss ja hiireviu. Pean Joeli ette-taha tänama, et ta kõik hädalised vaatamata pühadele väljaspool tööaega ikka vastu võttis. Ole sa meheks! Tänan veel ka Mari-Mai Koha't, kes pani rahakogumise püsti ning ühtekokku annetas Tallinna Spordihalli rahvas 200 eurot, mis katab peaaegu kõigi eelmainitud kolme tegelase senised kliinikuarved.
Ma ei ütle nimme, kus täna veel nimetu kutsikas asub. Eks ikka selleks, et veenduda kas praegused omanikud teda üleüldse väärivad või mitte. Äkki tõesti visati välja, sest vana aasta lõpus on ju siinmail kombeks "vana prahist" lahti saada?
Algatuseks peavad nad muidugist välja ilmuma ja siis vaatame juba edasi. Ja kui me neist miskit ei kuulegi, siis pole tegelikult katki midagi. Leiame uue kodu nagu sadadel varasematel puhkudel ning püüame leida just taolise inimese, kelle sõnavarast samuti sellised sõnad nagu hoolimatus ja reetmine puuduvad. Anna endast teada: 1414, help@aniamlrescue.ee
