Loos oli üks ebatäpsus ja õnnetus ei juhtunud mitte Rohuküla teel vaid Tallinn - Haapsalu maantee selle ristmiku lähedal, kust Keila peale keerab. Apsakas tuli sisse "telefonimängu" pärast, kus üks ütles ühele ja teine teisele ning minuni jõudis juba mõnevõrra moonutatud info. Ikka juhtub ja põhiline on asi ära klattida. Nüüd on see tehtud.
Ronja eest hoolitsesid Sõle loomakliiniku arstid Merili Kesner ja Ketlin Sõstra. Loomake sai kõik vajalikud ravimid ja edasi jäi vaid oodata, et ajuturse alaneb ning närvikahjustus taandub. Ta ei pea enam pideva järelvalve all olema ning sai kodusele ravile - loodame, et koduseinad ja kallid inimesed mõjuvad kassile hästi ning see kiirendab paranemist. Võib ka juhtuda, et kahjustus on püsiv, aga loomake saab vähemalt aega. Kassike võitis mõlema loomaarsti südamed.
"Ta tiirutab puuris ikka samamoodi, aga kui käsi peale panna, siis rahuneb sekundiga maha ja hakkab koheselt nurruma. Nii kahju, et nad ei oska nende autode eest hoiduda", lausus Ketlin kiisut silitades.Siis võttis juba jutujärje Merili üle ja hakkas mind järelravi osas instrukteerima:
"Tule vaata kuidas teda toitma peab. Näe! Kausi tõstad niimoodi suu juurde ja toetad teise käega õrnalt pead. Räägi see kõik omanikele edasi. Sööb väga hästi, aga teda peab aitama.
Ravimid panin siia kotti, karpidele kirjutasin kogused ja intervalli peale. Ütle omanikele edasi, et raviplaani peab täitma! Las olla esialgu puuris, et ei turniks ega kukuks. Õue mitte mingil juhul lasta! Pissimisel võib abi vaja minna, las omanik avaldab kerget survet kõhu alaosale, kus põis asub - siis pissib kenasti. Tule vaata nüüd, et ......"
"Pane nüüd pidurit ja räägi otse omanikule, mul juba kõik sassis", katkestasin ta jutu Ronja perenaise numbrit valides.
Edasi viisin juba Ronja Kristiina Valmi juurde, kes end just Haapsalu poole teele sättis. Me nimelt ökonoomitame nagu jaksame ja kütusekulude kokkuhoid on üks koht ehk, et enne kui loomi kuskile kaugele tarima hakkama, uurime gängi siseselt maad.
Sedapuhku vedas, et Kristiina ja Ronja teed ühtisid - gängile 20 eurot kokkuhoidu. Tundub tühine, aga nii see loomapääste käib - loom ja euro haaval. Täna ei saa gäng täistuuridel töötada ega väga tubli olla, sest lähekesime kuu-kahega pankrotti. Sestap peame valima ja võtame ette väga haigeid loomi ja linde. Kui raha on, siis on mõistagi avatud uste päevad, aga taolist külluseaega, kus valimatult kõik karvased ja sulelised abi saavad, pole pärast Täpi päästmismissiooni uuesti veel tulnud.
Kristiina perest natuke ka - kõik nad on väga soojad ja kaastundlikud inimesed, kes lisaks niisama südame valutamisele ka reaalselt käed külge löövad. See on vist Kristiinade eripära, aga täpselt nagu meie kuldhoiukodu Kristiina Pärgma puhul, saab ka Valmide juurde viia väga "katkiseid" kiisusid taastuma. Hiljuti oli tema juures üks meediastaarist kass, kes külvati üle ülima hoolitusega.
Kõik algab kodust, kool annab veidike teadmisi juurde ja nii see põhiline maailmanägemus inimeses kujunebki. On äärmiselt vähetõenäoline, et see tilluke naine ühelegi elusolendile kunagi liiga teeks ja ta annab selle teadmise edasi ka oma lastele. Nii see käib.
Tahtsin väikest loomapäästjat tänada, aga ta oli maal vanavanemate juures. Sestap palusin emmel üks kruus meie uhkest kollektsioonist välja valida.
Järgmine on selline ja andsin Kristiina kätte kiisupoja pildiga kruusi.
"Võtame ikka selle, jah kindlasti selle. Kiisupoeg meeldib talle kindlasti."
Samasugune jant kordus veel paar korda, sest iga järgmine kruusike meeldis emmele aina rohkem. Lõpuks sai valik tehtud ja tublit tüdrukut jäi koju ootama kruus, millelt nii kiisupojad kui armas "prantslane" vastu vaatamas.
Terje Parra, Läänemaa loomapääste ihu ja hing võttis Ronja Uuemõisas üle ja viis koju. Perekond oli kirikuskäimise riided üll aand ja seisis rivis nagu nõuka-aegse kompartei tegelinksi vastuvõtul. Isegi ämm, kartes, et rahast jääb puudu, seisus kukkur käes pisarsilmi:
"Me pole veel kliinikust arvet saanud, aga võrreldes tavapärastega on see suhteliselt väike", ei hakanud Terje arve suuruse üle spekuleerima. "Ärge sellepärast muretsege! Me anname teile suure näitusepuuri ka kasutada. Las olla esialgu ainult seal."
Ronja ja ka Suure-Jaani Kiku arve maksis lahke kassina teie kaasabil kinni kõuts Mursik, kes mäletatavasti sel nädalal harjavarrega poolsurnuks tümitati. Arvestades, et esimesed arved ei tule suured, ei hakanud me nende kahe kassi jaoks eraldi annetusi küsima. Prognooskalkulatsioon osutuks tõeseks - Ronja arve oli 192.23 ja Kikul 198.98 ehk gängi mõistes peenraha, mille puhul me omanikke kiusama ja annetajaid oma lunimisetega tüütama ei hakka. Enamasti omanikud aga arved isegi küsimata tasunud, et annetused ikka nende tarvis jääks, kellel oma inimest pole.
Mursiku taasturavi tuleb ilmselt kallis kui ka käpaluud lõikuma peab. Sestap kutsusime rahvast appi, millele üle ootuste vägevalt ka vastati. Kui vägevalt, tahate kindlasti teda? Nii vägevalt, et see poolehoid ja kaastunne võtab eneselgi silma märjaks, aga täpselt annan teile teada siis kui Mursik haiglast uude koju läheb. Tõenäoliselt juhtub see juba järgmisel nädalal.
Tänan kõiki asjaosalisi, arste, loomapäästegängi toetajaid ja eriti meest, kelle auto ette Ronja jooksis. Õnnetusi juhtub ja jääbki juhtuma, aga sina käitusid nagu inimene ja otsisid ohvrile abi. Mitte mina või meie gäng vaid just sina päästsid oma käitumisega selle paljudele inimestele kalli kodukiisu elu! Ole sa tänatud selle eest!
