"Sõbrapäevalugu loomasõpradele. Kabina küla rebasest ka."

"Sõpra tuntakse hädas!", on üks tore ja paganama õige ütelus, millega kõik inimesed vast kokku puutunud on. Võit ei õpeta midagi vaid kaotus on see, mis tarkust ja kogemust juurde annab. Eks me kõik komista ja ka need ajad on tegelikult hindamatud, sest just siis saame teada, kellega võib ka päriselt arvestada. 

Kahjuks enamus inimestest, kes sind ümbritsevad on lihtsalt "prügikalad", kes põhjusel või teisel vaid oma suutäit hiilivad ning õnnetuse saabudes põhjusel või teisel jooksu pistavad. Pole nende asi ja saa aga ise hakkama. Kui sul taas hästi minema hakkab, siis on nad mõistagi kohe platsis ja patsutavad tunnustavalt õlale!

Loomad ja linnud, elagu nad metsas või kodus, vajavad iseäranis maailma enesele allutanud inimloomade sõprust. Kahejalgne ei ole paraku suurem asi sõber ja nende õnnetute hingede saatus või elunatuke läheb pahatihti vaid käputäiele inimkonnast korda. Suleliste ja karvaste õnneks on see "käputäis" siiski üsna rohkearvuline. Võtame või Eesti, kus liigirassism on sama valdavalt levinud kui mujalgi, aga loomad ei jää hätta, sest heasüdamlike inimeste hulk, kes neile kaasa tunneb aina kasvab. 

Ainult tänu neile inimestele terendab ka haigetele või vigastatud elukatele ravi või parem elujärg. Vaat need ongi loomasõbrad, kes ei oota tänukirju vaid vaikides annetuse ära teevad ning soovivad südamest, et ravi ka tulemust annaks. Meie riiki laias laastus loomade kannatused vaatamata Loomakaitseseadusele suurt ei koti. Ometigi istub ka "lossi" suures saalis üksjagu rahvasaadikuid, kes veidike teistmoodi elushingede peale mõtlevad. 

Tänasel sõbrapäeval kirjutasime Maaeluministriga alla lepingule, millega riik eraldas Loomapäästegrupile 4000 eurot. See katab sel aastal paari päästekaubiku liisingumaksed ja lühinumbri ning annetustelefonidega seotud riigilõivud. Pisku, aga südame alt teeb soojaks. Meie tegevust on märgatud ja seda peetakse oluliseks. 

Ajasin veidike jälgi ja sain teada, et eraldise taga on Riigikogu Keskerakonna fraktsioon. Ei nad tahtnud tänamist ega miskit ning palusid samas vaimus jätkata. 

Vat sihukesed on pärissõbrad, kes tulevad ilma suurema kärata ja panevad õla alla midagi vastu tahtmata. Nagu välk selgest taevast! Tänan  ikka, sest see on suur asi meie väikese gängi jaoks!

Sel aastal pole ma veel annetusi küsinud, sest meil pole erilisi edulugusid ette näidata - enamus ohvritest olid kas liiga katki või andsid juba bussis olles kliinikusse jõudmata alla. Kes see taolistele ikka kaaasa tunneb,  sest aidata enam ei saa ja nii jäävadki vabatahtlikele ühingutele vaid maksmata arved ning sant enesetunne. Viimane lugu juhtus paar päeva tagasi Tartumaal kui Kabina külas üks rebane otse inimeste taluväravas end abitult kerra keeras.

Meil varasemalt Tartumaal vabatahtlikke väga polnud, sest üks mees, kes asju ajada lubas, vajus täiega läbi. Ma ei mõista süüd, sest ega see veriste ja haigete loomade päästmine kerge ole. Loodetavasti olukord muutub nüüd ka sealkandis, sest hakkamist täis uus piirkonnajuht Varje Kass võttis ohjad enda kätte. Kabina rebasepoiss oligi nö esimene proovikivi, millega ta kokku puutus. Eelkõige enesekaitse või -ohutus tahab Varjel tugevat parendamist, aga laias laastus sai õbluke neiu väga hästi hakkama. Tubli töö!

Tõsi, rebane sai küll vaid vaevast ja valust lahti. Pidasin Maaülikooli kliiniku loomaarsti Madis Leivits'aga pikalt aru kuidas vaest kanavarast aidata. Ei saanudki rohkem, sest katkuoht oli sedavõrd tõsine ja meil lihtsalt puudusid tema hoidmiseks sellised tingimused, kust haigus poleks edasi pääsenud. Esilagu ei tasu muidugi veel "katkumulli" suureks puhuda, sest lõplik tõde selgub alles järgmise nädala alul kui Saksamaa laborist vastused saabuvad.

Veebiloomakaitsja oleks loomulikult rebase ära päästnud ja oma koju viinud. Paraku pole ka veebiloomakaitsjad ajudeta lollid, kes päriselus nii enda kui naabrite koeri tappa tahaksid. Sestap pole mõtet tühipaljastele emotsionaalsetele hüüatustele liigset tähelepanu osutada. Paraku ka eutanaasia ning tehtud analüüsid pole tasuta ja maksmata arve on kopika pealt 129.93

Nii need arved kogunevad. Ka proua Katrin Gaveri kassikari vajab edasist ravi ja süüa ja sadat muud asja veel. Ei hakka seda ju iga päev lugejatele meelde tuletama, kuigi enamuse jaoks sai probleem lahendatud. Ei saanud ju! Ei veel ja see võib kesta päris kaua aega. 

Neid koeri-kasse on gängi hoole all hunnikus veelgi. Siin tahaksingi tänada meie püsiannetajaid, kes igal kuul automaatselt oma sissetulekust kindla summa ära annavad. Nemad tagavadki stabiilsuse, aga neid inimesi võiks olla kordades rohkem, sest momendil saan ainult kuskil kümme-viisteist nime ette lugeda. 

Alates homsest saavad aga paljud pärisloomasõbrad juttudest tegudele minna. Ja nimelt on käes tuludeklaratsioonide esitamise aeg ning alates sellest aastast on võimalik tagasisaadav tulumaks annetada juba deklaratsiooni esitades mõnele tulumaksuvabastusega ühingule. 

Annetuse saajaid võib olla kuni kolm ja annetada võib kogu tagasisaadava summa või osa sellest. Mina mõistagi kutsun teid eelistama Loomapäästegrupp MTÜ-d ja tänan neid inimesi juba ette, kes on seda meelt, et ka loomad-linnud väärivad ravi ja abistamist!

Igaks juhuks panen üles ka meie tavapärased rekvisiidid, sest nagu loo alguses juba öeldud, siis sõpra tuntakse hädas ja natuke jännis oleme omadega momendil küll. Mina tänan!

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318

Loomade-lindude ravi saab toetada ka meie annetustelefonile helistades:

900 1313 (5.-)
900 1414 (10.-)

Teie annetusi võtavad samuti vastu:

“Urr ja Nurr” lemmikloomapoed
“Caramira” lemmikloomapoed
“Penneri lemmikloomapoed”
“Koertekeskus” Tallinnas, Sõpruse puiesteel
“Piia Vilu Väikeloomakliinik” Viljandis
“Viimsi Lemmikupesa”
“Sõle loomakliinik”
“Timmu Loomakliinik”
“Loomade Kiirabi Kliinik”
“Valga loomakliinik”