Pinge kasvab. Mehed pühivad otsaesiselt higi. Pommirühma kuuluvate demineerijate südamelööke on kuulda mitme meetri kaugusele. Rahvas on tänaval pikali.
Robot juhitakse turvalisest kaugusest ettevaatlikult pakini ja sellel on mingi lipik. Kaamerat suumides muutub sõna "VALNER" selgelt loetavaks.
"Kuradi kurat! Jälle Valneri pakk. Mehed! Häire lõpp ja viige see Sõle loomakliinikusse!"
Möödunud aasta jooksul taolised pakid väga minuni ei jõudnud ja jäid Lagedil asuvasse "vahelattu" toppama. Uute tuulte puhuma hakates on neid aga taas leidnud nii politseinikud kui kiirabi töötajad üle riigi. Ka Eesti Post on juba harjunud, et Valneri nime kandvatel pakkidel pole aadressi vaja ja nad teavad täpselt kuhu need tuua.
Vajalik mant kõik ja juba järgmisel nädalal jõuab see rajoonidesse piirkonnajuhtide kätte. Saatuse iroonia, aga järgmisel nädalal tulen ise just sinnakanti, et meie lõuna osariikide uute piirkonnajuhtidega kokku saada ja ühises tegutsemises kokku leppida.
Nii väldime tulevikus segadusi ja on hea kui kõik asjast ikka ühtemoodi aru saavad. Loomapäästegrupp on eelkõige ansambel, kus igaühel oma pill ja roll ning liig-edevad ja -võimukad solistid peavad oma soolokarjääri edendama mõnes muus bändis. Kui kogu punt rokib, siis pole mõtet ju oma italo-diskot peale suruda, sest tekkiv kakofoonia teeb kõrvadele jubedat valu. Eks ole?
Aitäh Liidia Penner ja Penneri Lemmikloomapood!
