Taolisest juhtumist anti eile tõesti teada. Kirjelduse kohaselt olla keegi kinnistuomanikest paadiga Kopli lahel luige juurde aerutanud ja siis vaest sulelist heast peast kolkima kukkunud.
Kõnesid tema kohta tuli ennegi, aga nüüd oli vaja tegutseda. Keerasin Pirital masinanina ringi ja võtsin suuna Koplisse, Stroomi ranna promeenaadi tagumisse otsa. Loomapäästegrupi hädaabinumbrile vastanud Katrin Lehtveer alarmeeris ka politseid, kes hakkasid välja sõitma. Siis tuli uus kõne:
"Andke andeks, aga inimene luigele ikka liiga ei tee! Vat, mis kõik juhtub kui eestlane hakkab venekeelse pealtnägija juttu ümber tõlkima ja edastama. Appi, mul on nii häbi!"
Aga, mis peremehest siis jutt oli?", pärib Kats umbusklikult edasi.
"Seal elab üks suur isasluik, keda prouad selle lahe peremeheks kutsuvad. Ta ajab kõik teised linnud minema ja vat tema kolkiski selle õnnetu tegelase vigaseks. Lamab teine meres ja vaagub hinge.
Ma mõistan küll, et looduslik valik, aga kas rannas peab ikka taolist piinlemist niisama pealt vaatama?"
"Muidugi ei pea ja meie inimene jõuab kohe sinna."
Lehtveer kõllas uuesti pollaritele, seletas ära, mis toimus ja tühistas väljakutse. Stromkale jõudes ei näinud ma ühtki lindu, kes abi vajaks. Palusin Katsilt teataja numbrit ja frau Airi juhatas mu nüüd juba õigesse kohta Rannahoone lähistel. Üks vene mammi märkas mind ja hüüdis kõva häälega:
"Tulge siia! Ta lamab seal eemal meres selja peal!"
Ja tõesti hakkas paarisaja meetri kaugusel rannast üks selja peal lamav ja koibadega "pedaale sõtkuv" tegelane silma. Pole veel enesele pikki kummist kalamehepükse ostnud ja sestap hakkasin hilpe maha ajama.
"Rannahooaeg hakkab siis tänavu juba mais ja just niimoodi pihta! Õukei, olgu siis nii!"
Läksin oma "seksi surm"-trussaritega jahedasse vette. Vanamutid hõiskasid ja olid ligumärjad. Nooremad raputasid päid. Üks noor emme oksendas. Teine minestas. Häbi-häbi mulle ja nüüd paluks annetajatel mulle korralik intiimpesu kinkida, sest eales ju ei tea, millisesse olukorda ma avalikus kohas taas sattuda võin?
Sel ajal kui ma enese paljastamise ja liputamisega tegelesin, tormas korraga üks kummikutes naisterahvas tuhandekilomeetrise tunnikiirusega minust vett pritsides mööda ja pani aga padavai luige juurde. Tõstis linnu veest välja, võttis sülle ja hakkas kaldale tulema.
"Mida sa jalad märjaks tegid? Nägid ju, et lähen vähe sobilikumas ülikonnas", hüüdsin peaaegu keradeni meres olles.
"Ma viin ta enda juurde, ärge muretsege!"
"Mis mõttes te viite luige enda juurde?", ei saanud ma aru.
"Mul on teine veel autos!"
"Tohoh tonti! Kas te korjate luiki kokku või? Nii need asjad küll ei käi! Kes ja kuskohast te üleüldse olete?"
"Ma olen Metsloomaühingust."
"Aa, siis on kõik korras. Kuradi kurat! Inimesed helistavad kümnesse kohta korraga ja siis erinevate ühingute vabatahtlikud jooksevad ja raiskavad oma kallist aega, mis on muide samuti väärtus omaette! Per**e küll! Ma Piritalt tulin ja nüüd jäi seal kõik pooleli!"
Metsloomaühingu vabatahtliku Tiiu on pärit Ristilt ja omab isegi lindudele mõeldud parki, kus veesilm kenasti olemas. Kuna ta auto oli kaugemal Pelguranna uulitsal, aga ma kimasin uhkelt vilkuritega peaaegu randa välja, siis tõstsin graatsilise veelinnu oma masinasse.
"Kohtume Sõle loomakliinikus!"
"Pane ees minema. Ma tulen kohe järele!", viipas Tiuks käega.
Kliinikus kõik kordus ja palja peega Valneri peale hakkasid memmed ka endid lahti koorima. Nooremad mõistagi minestasid ja oksendasid.
Loomaarst Ketlin Sõstra silmad läksid suureks nagu tõllarattad. Siis kukkus laginal naerma. Teine loomaarst Merili Kesner nimelt haaras mobiili ja kukkus pildistama.
"Ma saadan need Kroonikale ja teenin hullu varanduse!", ähvradas ta. Ka ooteruumis olnud inimesed vaatasin mind kui meelevigast, kes haigemajast jooksu pääses.
"Ärge passige ja imestage midagi! See on Loomapäästegrupi suvine tööriietus!"
Kliinikus kaalusime luige üle ja aparaat näitas kuus koma kaks kilo. Natuke vähevõitu. Röntgeni tegime ka. Kurku uurisime iseäranis põhjalikult, sest inimesed kahtlustasid, et seal võib olla kas plastikut või lausa õngekonks, sest lind oli kaela väga imelikult hoidnud.
Peksa oli ta selle nn "Kopli lahe pealiku" käest aga tõesti korralikult saanud. Seljaosa oli sulgede alt puhta paistes ja sinikaid täis. Pole ka midagi imestada, sest luige nokk on selline relv, mis ka koera kolju purustada või inimese silma välja lüüa võib. Nüüd teate arvestada kui mõnda eluks ülimalt hädavajalikku selfiet tegema lähete!
Selle luigega ei kohtunud ma aga teps mitte esimest korda. Ta kohta on ennegi kõnesid tulnud ja näiteks paar nädalat tagasi läks liigsõbralik tegelane promenaadil inimeste juurde. Nood hakkasid kartma ja kahtlustasid marutaudi! Mnjah, palju õnne linnarahvas .....
Järgmine kord viskas ta end aga sirakile Vasara tänava kandis keset sõiduteed. Palusin suurelt teelt ta ära ajada ning hiljem korjasin üles ning viisin merde tagasi. Seal ta ärkas ellu ja jaksas liikuda küll. Vaeseke oli kurguauguni saia täis ja loomulikult ei suuda taolised "pakspersed"oma kehasid liigutada.
"Ärge andke lindudele seda kuradi saia ja küpsiseid inimesed! Saage ometigi aru palun!"
Vat selline luigelugu siis kolmapäeva hommikusse ja loodetavasti tegi see ka teie tujukese väheke paremaks. Loomapäästegrupp tagus kinni esimese arve, aga edasi on luigeke juba Metsloomaühingu hoole all. Meie gäng peab temaga seotud teema lõppenuks ning, kel huvi, see helistagu aga kaunile Virge Võsujalale ühingusse ning küll ta teid juba kursis hoiab.
Linnu(tapu)hooaeg on peaaegu juba käes ja sellest annavad märku linnatänavatel vedelevad vere ja sulesegused allaaetud tombid. Aasta vastikum aeg, sest ainuüksi linnukõnesid tuleb kuni kümme päevas ja punnitame palju me punnitame kuid diagnoos on neil enamasti ikka üks - eutanaasia. Õnneks suudame neid ikka omajagu päästa ka ja asi seegi - vaesel ajal on konn ka kala! Kuigi Loomapäästegrupil on veel alles koer Täpile annetatud rahakest, siis see sulab sama kiirelt nagu kevadine lumi ning sestap on heade inimeste abi täna, homme ja ülehomme alati vajalik - ilma teie panuseta ei suuda ma aidata ühtki hädalist elukat.
Ja nüüd kõige olulisem asi selle loo juures ja nimelt "Valneri trussikud". Head inimesed saavad ka siin mulle kui kõige vaesemale eestlasele, keda iga viimane kui üks kohtutäitur siin riigis taga ajab, appi tulla. Tooge mulle taoline pesu, mille peale ka nooremad piigad ei minestaks ja arstiabi ei vajaks. Nummisid-nummisid kiisupoja piltidega roosasid stringe palun mitte tuua!
Mina tänan! Mitte trussikute, vaid lugemise eest ikka ja ärge seda aluspesu nüüd tegelikult küll tooma hakake. Ma igaks juhuks mainin, sest üsna paljudel näikse tänapäeval selle va naljasoonega väheke kehvasti olevat!
