Olen eile-täna hullumoodi kirjadele vastanud ja alles on jäänud veel Messengeri üle kolmesaja sõnumi. Appi! Taguots lööb tuld välja ja nüüd ma diskrimineerin mehi - teid ma masseerima ei oota! Ja ahistan seksuaalselt naisi - kes tahaks mu kanni mudida?
Neid kodupakkumis kirju lugedes võin täna väita, et tuhandele tõukoeralaadsele kutsale pole Eestis kodu leidmine mingi probleem! See annab julgust lõpuks ette võtta ka järgmine väljakutse, millega tegelikult juba paar aastat tagasi kokku puutusin. Toona olid kõik riigi- ja omavalitsuse asjapulgad platsis ja lubasid olukorra ära lahendada. Ka peretütred lubasid ema aidata ja käskisid kohtu ähvardusel blogist "laimuloo" ära kustutada. Seda ma ei teinud ja ei tee ka tulevikus!
Veider lugu selle ähvardamisega, sest kohtusse on lubatud mind anda üle paarikümne korra blogis valetamise ja laimamise pärast. Ometigi seda pole tehtud. Miks küll? On küll üritatud, aga läbi see läinud pole. Viimane, kes tulutult politseilt abi nuias oli DJ Kermo Hert. Äkki ma ei valetagi?
Solvatud ja rõhutud! Taguge see enda peakolu sisse, et ma võin olla ükskõik, kes teie arust, aga mitte valetaja! Ma võin küll eksida, aga siis ma vabandan ja parandan. Mulle võidakse ka valeinfot anda, aga ka siis ma vabandan ja lõpuks lendab see tõebumerang valetajale endale piki pead! Igaks juhuks lugege veel korra ka "Heiksi blogi" eessõna uuesti läbi:
"Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodetavasti oskab hea lugeja lorajutu ikka ää tunda.
Siit ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega per**es, siis nii ma ka kirjutan. Pärast inkvisatsioonikohtu otsust pole mul enam midagi kaotada ja targem on selliseid inimesi peljata, sest nad sülitavad kõigele ja räägivad ehk isegi TÕTT! Mõelge ikka kaasa ja ärge pikka viha pidage!"
Kirju sorteerides avastasin täna ka järgmise muresõnumi:
Vald on sellega tegelenud, aga kuna umbes 85 aastane proua lubab ennast ära tappa ja veel sadat imet teha, siis keegi ei olegi midagi teinud. Tule nendele koertele appi!"
See on juba teine vihje antud elamise kohta sel kuul ja täna käin viskan pilgu peale ning üritan mõistlikku kokkulepet saavutada. Praegu ma veel üksikasju ei avalda ja seda teavad vaid meie "Loomapääste-gängi" ja "Koeraabi-grupi" liikmed. Ma palusin keelt hammaste taga hoida ja sellest saab ka omamoodi proovikivi listis olevale 170 inimesele ja eks lähitulevik näitab kas võimalikud eneseupitajad hakkavad internetis "sensatsioonilise looga" endale tähelepanu tõmbama või saab neid ikka usaldada.
Miks ma nii salapärane olen? Põhjus on tegelikult lihtne ja minu soov on, et need koerad ellu jääksid. Suure meedialärmiga vallavalitsust ja VTA-d survestades jõuaksid nad aga varjupaika ning 50 koera on igale varjukale palju. Hukkamised oleksid vältimatud.
Oma rolli mängib ka vanaproua vaimne seisund ja uskuge mind, et taolise inimese avalik tampimine ei ole okei! Sestap üritan tasa ja targu pinda sorteerida ning kasutan vaid neid vanu fotosid, millel proua ei figureeri.
1000 tõukoeralaadset oleks leidnud sel nädalal kodu! Meie "Loomapääste-gängiga" liitus pärast Treppoja kutsikatehase avastamist kuskil kümme uut liiget. Ka "Koeraaabi-grupp" sai samaväärset lisa. Abipakkujaid oli aga sadu ja sadu ning sestap julgen küsida:
"Kas suudame need 50 krantsi päästa? Kas haiged krantsid üldse väärivad eluõigust ning inimeste kaastunnet? Kas sellisele hulgale ikka jagub kodusid või kirume segast vanamutti, kellel kõik üle pea kasvas? Viimane aeg on käes, sest memm on juba 85 ja pärast ta surma lüüakse enamus sellest koertearmeest nagunii maha! Kes tuleb koos minuga "väärtusetute krantside eest rokkima? Koera- ja loomasõbrad, tõehetk on käes - kas päästame need õnnetud hinged või las sitad surevad?!"
info@loomakaitse.eu , 53 230 230
