"Mis koer? Ma ootan küttepuid, mitte koera!", vastas mulle naisterahvas telefonis.
"Ma sain aru, et te soovisite koera?"
"Ma ei tea. Pojale ei meeldi - liiga suur ja liiga karvane. Mees pole üldse näinud ja ta leinab alles eelmist koera. Me ei tea."
"Nalja teete või? Ma ei annagi teile koera kui ta teile ei meeldi ja kui te teda väga-väga ei taha! Ilmselt sain valesti aru, aga tundub, et meie jutud said räägitud. Head päeva!"
"Sulle helistatakse uuesti. Sa rääkisid vale inimesega ja ta ajas kõik sassi", lausub proua Marja hingeldades. "Ta pojal ja naisel pole koeravõtuloos mingit sõnaõigust, sest ega nad koos vanadega ei ela. Sa rääkisid vale inimesega."
"Number oli ju õige, aga ega sellest rääkimisest vist tolku pole, sest inimene peab ikka looma väga tahtma. Praegu pole ma selles veendunud."
"Räägi ikka. Nad on väga suured loomasõbrad tegelikult! Usu mind, võta vastu ja nad seletavad kõik ära."
"Loomulikult ma räägin, aga mnjah ......."
Õhtul Cocole kodu ja armastust pakkuda sooviv perenaine helistaski. Jutt oli hoopis teine ja lobisesime pikalt. Miski ei viidanud sellele, et naine loomadest ei hooliks. Mul on muide täitsa enda metoodika loomasoovijate pinnimiseks. Ma loen nimelt ridade vahelt ja suured sõnad loomaarmastusest on mulle nagu hane selga vesi. Põhiliseks saab muidugi see kui ma näen kuidas inimene loomaga käitub ja kuidas nad omavahel klapivad.
Teinekord on ka nii juhtunud, et võtan oma hoolealuse sülle ja loovutus jääbki katki. Ei meeldi ja kõik ning ei hakka mina looma edasist viletsat elukest oma hingele võtma. Loomulikult võib sedasi kedagi solvata, aga mul on ka üsna kindel nägemus sellest, millist elukest minu loovutatud loomake elama peab hakkama. Nii, et ärge pange pahaks.
"Me ammu ootame. Kõik on teie tulekuks valmis. Lapselaps ka pärib kogu aeg, et millal jõuate?"
Sellest vastusest lausa õhkus soov uut pereliiget näha ja see tegi mulle südamest heameelt. Sõit kulges rahulikult, mis tähendas kõigele lisaks loomulikult ka masina täis ropsimist. Ei midagi erilist, tavaline rutiin ja mul polegi enam auto vaid ratastel kemmerg, millega naisi juba ei landi. Võib-olla landib ka, aga selliseid, kellel nina pole.
Coco oli pärast kolmetunnist loksumist üllatavalt heas vormis ja kibeles masinast välja nii kui luugi avasin. Perenaine oli meil väravas vastas ja kutsus sisse. Coco läks kohe tema juurde, hüppas üles ja hakkas miilustama.
"Näe, koerad tunnevad kohe ära sellise inimese, kes loomi armastab", lõi vanem venelanna käsi rõõmust kokku. "Oi, ta on armas! Oi, ta on nii ilus, aga lähme juba tuppa!"
Loovutusprotsessi juurde käib tegelikult ka jälgimine ja selles olen ma, kõõrdsilme luubiga Sherlock Holmses, vägagi vilunud. Absoluutselt kõik läheb arvesse - puudutused, nende omavaheline suhtlemine ja arusaamad ilmaasjadest.
Tütretirts oli uuest sõbrast vaimustuses ja püüdis teda muudkui kallistada ja musitada. Cocole see meeldis. Loomulikult jälgin ma ka looma käitumist ja kui ta ikka nii stressis on, et teeb või alla, siis reeglina teda kohe üle ei anna vaid hakkab pihta "kokkuharjutamine", nagu ma seda ise nimetan. Antud juhul polnud aga mingit harjutamist vaja, sest Cocos oli vaid kümnendik igati normaalsest umbusust ja võõrastamisest.
"Nädala paari pärast teeme lepingu kui on kindel, et Coco siia jääb."
"Meil pole lepingut vaja. Võta 60 eurot loovutustasu ja see koer on meie."
"On küll lepingut vaja ja seda nii sulle kui mulle ja eelkõige Cocole."
"Mismoodi Cocole?"
"Näiteks teil puudub õigus teda eutaneerida ja ketti panna!"
"Meie ei pane koera eales ketti!"
"No äkki avastate nädala pärast, et pissis voodisse või tegi öösel hunniku ning ühtäkki enam ei tahagi teda sellepärast. Ka selliseid asju on mul ette tulnud."
"Me pole sellised inimesed."
"Seda ma usun ja seda on näha, aga las jääda nii nagu välja pakkusin."
Nende loomadega, kes ajutiselt meie juurde satuvad, üritame mitte väga lähedasteks saada - loomale parem ja meile enestele ka. Nii väldime hingepiinu ja ei tekita loomale "reetmise" tunnet. See on teooria, mis pahatihti ei tööta ja eriti raske on see pikaajaliste hoolealustega nagu Coco.
Hirnu herneks, sest see on nii naljakas ja äge! Mul on varasemalt kaks koera olnud, kes "naeratada" oskavad - Mia ja Tibi. Nüüd lisandus sellele võrratule seltskonnale ka Coco. Äkki see polegi koerte puhul nii harukordne komme nagu ma senini arvanud olen?
Kui Coco naeratus mõjus ja ta seepeale tuppa lasti, siis ta lausa lõpetas hingamise, lootuses, et äkki niimoodi ei märgata ja ta saab kauemaks jääda. Koerapilk on omaette fenomen ja oma kodus oleval koeral on see selline rahulik ja usaldav kui ta sind ainiti vaatab. Pilgus võib ka hirmu olla, aga see kõik sõltub peremehest ja sellest kuidas ta oma looma kohtleb. Coco pilk oli aga teistmoodi. See oli selline "kas ma tohin sind armastama hakata?", "kas ma tohin sind usaldada?". "Sina mulle juba meeldid, aga kas mina ka sulle nii palju, et kodu pakuksid?"
Ma ei oska seda paremini kirjeldada ja seda peaksite ise nägema. See tore vene pere igatahes vastas Coco pilgule ning seda oli kaugele näha. Ei juhtu tihti, et hing kohe rahule jääb ja see tunne tuleb alles mõne aja pärast kui oled veendunud, et koeral uues kodus hästi läheb. Sedapuhku oli mu hing aga laksust rahul. No nii rahul kui veel üldse saab olla. Mul oli Coco pärast nii hea meel, et ta lõpuks tuppa sai, kuhu ta nii väga ihaldas. Väga hea soe tunne oli sees kogu tagasitee vältel ja see tähendas vaid üht - väga hea koer sai väga hea kodu väga heade inimeste juures!
