Ka see pole saladus, et ma vastan ka infotelefonile ja suhtlen seega oma paari-kolmekümne inimesega iga jummala päev. Olgu siinjuures mainitud, et see pole enam "valnertulebjapäästabkõikloomadära"-liin vaid ikka nõuandetelefon, mis juhendab kuidas te ise saaksite samuti kõige kiiremalt midagi mõne looma või linnu jaoks ära teha.
Laias laastus toimib asi nii, et pärast seda kui üles ärkan ja esimese kohvi naha vahele surun, siis lükkan ka telefoni sisse ning õhtul pärast kümmet lülin naiska tungival nõudmisel selle rääkimiseaparaadi välja. Alati ma ei jõua ega tahagi aga vastata ja siis üks numbritest suundub Kristinale ja teine Kristile, kes abivajajaid nõustavad.
Ja suhtlebki Kristi ühel heal päeval toreda memmega, kellel mure suur. Kristi näeb vaeva ja korraldab kõik ära ning hädaline loomake sai abi. Memmeke helistab õnnelikuna õhtul tagasi:
"Ja tänage siis südamest härra Valnerit!"
"Mis see Valner siia puutub? Tema ei tea üldse sellest loost midagi! Mina ju aitasin teid!"
"Sedant nüüd küll lapsuke, aga tänage ikka härra Valnerit! Tänage kindlasti Valnerit! Eks ole?"
