Eve Kivi: "Muri on väga armas koer, aga mehi vihkab ta üle kõige!"

"Oled sa Heiki hulluks läinud?"

"Tere Eve! Kuidas sul läheb?"

"Kuidas sa teadsid, et mina helistan?"

"Mul on su number veel "Kanal 2" päevilt alles ju!"

"Mis jama sa ajad, et ma koera võtsin? Unes nägid või?"

"See pole mingi jama vaid Eve Kivi võttis tõesti endale koera!"

"Ma pole ju võtnud!"

"Ma pole ju väitnudki, et sina võtsid! Kas panid tähele kui seda blogilugu lugesid, et kasutasin kõikjal enamasti ikka küsimärke?"

"Jah panin küll. Tõesti olid küsimärgid."

"No vat, aga fakt on see, et Eesti Meedia majas töötav Eve Kivi päästis ära koera, kelle eakad omanikud surid."

"Ma töötan seal ju, aga ei võtnud koera! Mida sa plärad?"

"Sina muidugi ei võtnud, aga mäletad Mareti juures kohvikus pikemat kasvu kena neiut? Tema nimi on ju ka Eve Kivi ja seega oli kogu lugu sulaselge tõsi! Lihtlabane trikk kuidas inimesed lugema saada ja see töötas - täpselt 9000 lugejat tuli kokku!"

"Muidugi mäletan teda! Ta on ju väga tore inimene! Ahh, et tema võttiski siis Muri enesele? See on küll tore lugu!"

"Ega sa mu peale selle vimka pärast pahane ole?"

"Ole nüüd Heiki, nüüd kui asi selgeks sai, siis on see tõesti täitsa naljakas lugu. Aga ole terve ja kaitse ikka loomi!"

"Eks ma ikka kaitsen ja sulle ka parimad soovid!"

Nii lõppes mu kõne filmidiiva Eve Kiviga ja nagu isegi lugeda saite, siis tülli me ei läinud. Teise Eve Kiviga sai aga kokku lepitud, et pärast seda kui Muri on uues kodus kohanenud, siis lähen talle külla. 

Ja üleeile võtsingi teekonna Muri ja Eve juurde ette. Muri oli ketti pandud ja tervitas mind raevukalt haukudes. Eve laiutas selle peale vaid käsi:

"Toitja rääkis, et papi olnud talle teinekord ka malakat andnud. Äkki seetõttu ta mehi ei salligi?"

"Nii, et mehed on ta suurimad vaenlased?"

"Tundub küll! Mu enda meeski kardab teda, aga naiste ja lastega on ta väga sõbralik. Vaata ise kui ilus ja armas ta on!", viskab Eve heldinud pilgu oma hoolealusele.

"Nõus ja raske oleks vastu vaielda kui ta vaid nii palju ei hauguks."

"Aga lähme siit kuudi juurest eemale. Siis ta rahuneb maha."

Ja tõesti. Pärast seda kui olime Muri juurest veidi kaugemale läinud ja talle tähelepanu ei pööranud, rahunes koer maha. Lapsed jooksid talle pai tegema ja pole vaja mainidagi, et kutsal oli selle üle väga hea meel.

"Aga kuidas ta kohanes? Oli raske ka?"

"Ei olnud tegelikult. Autosõitu talus hästi. Kodus nuuskis ka kohe kõik kohad läbi ja "märgistas ära."

"Oleks nagu täitsa oma koer kohe olnud?"

"Seda küll. Ühe korra ta jooksis ära ka ja siis ajasin teda mööda Koset taga. Hirm oli suur, et võõras kant ju ja läheb veel kaotsi, aga lõpuks sain ta ikka kätte. Keel oli kohe vesti peal mul jooksmisest."

"Aga on ta sul siis kogu aeg nüüd ketis?"

"Ei ole. Ma praegu sinu pärast panin, aga muidu ta silkab ikka aias ringi. Vahepeal panen ketti ka, sest ta on nii energiline, et kurnab oma mängulustiga lapsed ära. Hirmus "kargaja" on ka."

"Siis tuleb ta ära lõigata ja külla ta hulga rahulikumaks muutub."

"Saad sa sellega abistada?"

"Ikka saab ja anna teada kui arsti või transporti vaja on."

Vat selline tore lugu siis Eve Kividega, kes koera võtsid ja ei võtnud ka. Peakangelased pole selles kirjutises siiski inimesed vaid üle noatera pääsenud Muri, kes uue kodu leidis ja saab nüüd südamerahus oma päevi armastava pere juures õhtusse saata. 

Mõlemale Eve Kivile ja mõistagi Murikesele siinjuures parimad soovid! Olge ikka terved ja mingu teil hästi!