Ligi kaheksa kuud metsas - Färroni lugu

"Tere! Kas teie kodust mõni asi või tegelane pole kadunud?"

"Ei-ei! Meil pole keegi kadunud!", vastab naishääl kogeledes.

"Ma vihjan teile, sellel asjal on neli jalga all."

"Ei! Meil pole keegi kadunud ja koer on täitsa kodus."

"Ma tutvustan teile ennast ka ja olen Heiki Valner Loomakaitse liidust. Mulle tundub, et teie koer on meie käes."

"See pole võimalik! Koer oli vähemalt kaks päeva tagasi küll kodus!"

See vastus tekitas minus segadust, sest kõnealusest koerast anti Eesti Loomakaitse Seltsile teada juba kolm nädalat tagasi. Seega ei saanud ta kuidagi paar päeva tagasi kodus olla! Isegi neil puhkudel kui loomaomanik on registrisse märgitud, siis ma reeglina alul ikka ääri-veeri uurin tausta, milliste inimestega tegu on ja kas nad ikka päriselt ka oma loomast hoolivad. Seega jätkasin samas vaimus.

"Ma ei saa nüüd väga hästi aru, aga palju teil neid koeri üldse on? Siin on tekkinud vist mingi segadus?"

"Meie koera nimi on Frammy ja ta on kodus!"

"Kes sellisel juhul Färron on?"

"Aaa, Färron, tema oli meie vana koer."

"Aga kus kohas Färron on praegu?"

"Färron on kahjuks surnud. Teda pole enam."

"Surnud koera kohta on ta praegu liigagi elus ja ta on Loomakaitse Liidu hoole all. Me neli päeva püüdsime ja saime ta metsast lõpuks kätte."

"Kas Färron on tõesti elus?"

"Elus-elus ja temaga on kõik korras. Mõistagi on ta momendil nälginud ja pelgab ka inimesi, aga laias laastus on kõik korras. Me tagame talle parima ninaesise ja arstiabi."

"Issakene! Färron on elus! See on uskumatu ......."

Uudis lõi naise pahviks ja kuulsin vaid kuidas ta lahinal nuttes telefoni lauale asetas. Edasi rääkis minuga juba Färroni peremees Priidu.

"Andke palun andeks! Mu naine pole suuteline praegu rääkima. Kas ma sain õieti aru, et meie koer on tõesti veel elus?", oli ka Priidu suures segaduses.

"Jah tõesti, ta on täitsa elus ja pidas need kolm nädalat metsas kenasti vastu."

"Millised kolm nädalat? Ta jooksis juba aastavahetusel minema! Me elame Pääskülas metsa veerel ja siis korraga oli ta kadunud!"

"Küllap kartis saluuti. See on täiesti tavaline, et loomad pauku kardavad ja vehkat teevad."

"Võib-olla. Me otsisime kõikjalt ja pikka aega. Kuulutasime lehes ja Facebookis, aga keegi polnud läinud. Me ise arvasime, et läks surema, sest ta oli juba 12 aastane ......"

"Õnneks siiski ta surema ei läinud ja saate oma ränduri kätte."

"Kas ta teie juures veel saab olla? Me nimelt sõitsime perega puhkusele?"

"Millal te tagasi jõuate?"

"Nädala pärast pühapäeval."

"Ärge muretsege! Küll me midagi välja mõtleme."

Uudis peaaegu kaheksa kuud metsas redutanud koerast mõjus ka mu kivikõva südamega naiskale ja Tallinna loomade varjupaiga juhatajale selliselt, et mõlemad hoidsid hambad ristis pisaraid tagasi. 

"Varjupaik ei taha Loomakaitse Liidult sentigi selle koera hoidmise eest. Vaene loom! Peaaegu kaheksa kuud üksinda metsas!? Ja sai hakkama!" 

Esimesed teated Laulasmaa lähistel Meremõisa RMK grillimisplatsi lähistel lamavast arast koerast jõudsid Eesti Loomakaitse Seltsi inimesteni oma kolm nädalat tagasi. Selts tegi pöördumise Keila vallale, et nad koera varjupaika toimetaksid. Nagu nüüd selgub, siis seda siiski vald ei teinud. Nüüd võeti ühendust juba Eestimaa Loomakaitse Liiduga ja tõttöelda oli inimene kogu maailma ja eriti loomakaitsjate peale üsna pahane.

"Ma panen talle süüa, aga ta oksendab selle välja. Ta on väga arg ja vajab abi. Ma ise sõidan varsti siit minema ja siis jääb see koer abita. Mida te ette võtate?"

"Eks me püüame ta kätte saada", lubas liidu Läänemaa regioonijuht Kaija Paalberg muresolevale naisterahvale. Ja oma lubadust ta pidas ning sõitis kolmel järjestikusel päeval Haapsalust Meremõisa. 

Talle appi läksid liidu juristid Pille ja Piret, kes teadupärast elavad Kose kandis. Paras kütusekulu muidugist, aga mida sa hädaga ikka teed? Lapsed võeti mõistagi ühes ja esialgse plaani kohaselt taheti kutsa lihtsalt ümber piirata ja siis koju toimetada.

See plaan paraku ei teostunud, sest koer oli tõesti arg ja tegi alati minekut. Parima katse ajal jõuti temast isegi kolme meetri kaugusele, aga pelgalt katseks see jäigi. Järgmisel päeval helistas Piret juba mulle.

"Heiks, mine Tallinna uude varjupaika. Nad lubasid lingu laenata ja siis tule meile appi. Püüame selle vaese koera lõpuks kinni."

Kõik sai tehtud nagu Piret soovis, aga koer oli kadunud nagu tinatuhka. Sestap viisin lingu tagasi. Isekeskis veel arutasime, et küllap see koer lihtsalt hüljati, sest sügis on ukse ees ja see tähendab loomakaitsjatele vaid üht - hunnikus kevadele võetud ja suve lõpul minema visatud lemmikloomi! Järgmisel päeval helisats Piret uuesti:

"Mine võta ling ja tule nüüd ruttu. Helistati, et koer on taas seal grillplatsil. Me hakkame ka tulema. Kaija on juba seal."

Kohale jõudes oli koer tõesti seal ja lamas metsateel. Vihma kallas kui oavarrest ja olime kõik ligumärjad. Väga tormakalt ei tohtinud peale lennata, sest siis oleks ta võinud joosta ka maanteele ning seda me ei tahtnud. Esimene katse ebaõnnestus ja minu kikivärvul lähenemist märgates jooksis ta minema. 

"Ja ongi pekkis! Me ei saa teda eales ilma uinutipüssita kätte!", olin valmis juba käega lööma. Naised ja lapsed läksid teda metsa otsima. Mina sõitsin autoga pangapealsele. Korraga mobla helises ja Kaija rääkis sosinal:

"Tule alla tagasi. Me leidsime ta üles. Ta viskas end magama. Proovime uuesti"

Kuna koer hästi ei kuule, siis ainuke variant oli võimalikult lähedale hiilida ja silmus ümber kaela saada. Võimalusi oli seega ainult üks ja nii ma seal meeter minutis, ling käes, ettevaatlikult hiilisin .......

Sedapuhku katse õnnestus ja õiglase und maganu oli lingu otsas. Oi ta vaeseke rapsis ja tegi vart järades isegi oma igemele liiga. Paljakäsi püüdmine poleks tema puhul kõne allagi tulnud. Aga nüüd oli taas uus häda käes, et kuhu ta panna? Küll linnas mõtleme edasi.

Kuna koer oli väga ettearvamatu, siis lapsed kupatasime Kaija autosse. Pole vaja, et keegi hammustada saaks! Piret istus bussi rooli ja mina jäin tahaistmele koera kinni hoidma. Kats ja Pille tulid minu massinaga kõige lõpus ja nii me kolme autoga pärast edukat koerapüüdmisaktsiooni linna poole vurasime.

Autossõit läks üsna rahulikult. Vahepeal me mõistagi kaklesime natuke ka, aga ei midagi hullu. Linna jõudes hakkas kutsa kõvasti klähvima. Küllap ajasid tänavavalgustus, varjud ja muu müra koerakese lihtsalt segadusse ja närvi. Veel hilisõhtul helistasin Tallinna varjupaiga juhatajale.

"Kas ma valetan sulle ja ütlen, et leidsin ühe koera Õismäelt või räägin ausalt?"

"Saite selle Laulasmaa koera lõpuks kätte? See on tore, aga ajame asju ikka ausalt."

"Teeme ausalt jah, aga lugu on selline, et meil pole teda kuhugi panna. Kas ta paar päeva saab varjukas olla kuniks me hoiukodu leiame?" Liit maksab kulud kinni."

"Saab ikka, praegu ruumi on."

"Ma jätan ta siis praegu siia ja las arst vaatab hommikul ta kohe üle. Ma ise tulen ka kohale ja suur tänu nii lingu kui muu abi eest!"

"Pole tänu väärt ja hommikul näeme."

Hommikul tuvastas varjupaiga loomaarst kiibi ja register andis välja ka omaniku. Edasistest arengutest te juba teate. Ometigi tõi Färroni päästmislugu välja ka hunnikus kitsaskohti. Esiteks pole liidul õiget varustust stressis või tigedate koerte püüdmiseks. Teiseks on vaja kindlasti vähemalt "pirukakäru", sest märatseva koeraga, kes sind üle istme sõidu ajal rünnata võib, sõita ei saa ega tohigi. Kolmandaks on vaja hoiukodusid ja neljandaks on vaja juurde ka "loomapääste töögruppi"vabatahtlikke, sest see pole efektiivne kui me peame näiteks Laulasmaale kohale sõitma Koselt, Haapsalust või kaugemaltki. Nii, et mõtlemist on, aga see on juba tulevikumuusika, mida pelgalt annetustega korda ei saa. Siin on juba sponsoreid appi vaja.

Pärastlõunal läksin Färronile varjupaika külla. Tigedast koerast polnud alles enam jälgegi. Ettevaatlikult sisenesin aedikusse, aga Färron ei liigutanud kulmugi.

"Ta tõesti ei kuule ja peaasi, et ma teda nüüd ei ehmata. Siis võib asi käest minna ja saan ta hambaid tunda", mõtlesin koera poole liikudes. Kõhatasin kõvasti, et ta mind ikka märkaks, aga ta magas sügavat und ega teinud kuulmagi. Ettevaatlikult sirutasin käe ja tegin pai. Färron korraks võpatas ja põrnitses mind umbusklikult. Seejärel lasi end aga rahumeeli sügada ja see tähendas vaid üht - ta polnud selle "suure hirmsa kolli" peale, kes ta eelmisel päeval vangistas ja ehk isegi natuke haiget tegi, absoluutselt tige. Jummel tänatud!

Varjupaiga juhatajal olid ka head uudised:

"Omanikud said esimesest šokist üle ja helistasid kohe. Nad olid väga mures ja palusid tagada ravi ja kõik sinna juurde kuuluva. Nad tulevad kindlasti oma koerale järgi ja lubasid tasuda kõik kulutused. Sa räägi oma kuludest nendega juba ise. Väga normaalsed inimesed tundusid. Nii tore, et see lugu hästi lõppes!"

"Nujah, eks meil ainult kütusekulu ole, sest enda ajale me hinda ju määranud pole. Loodetavasti teevad nad loomakaitse liidule annetuse. See oleks tore ja siis oleme tasa. Ja kui ei tee, pole ka midagi katki!"

Eile trehvasin ka TV3 "Seitsmeste uudiste" reporteri Anna-Mariaga, kes on teatavasti samuti hella hingega suur loomasõber.

"Kuule mul on superhea südamlik lugu, milles headus ja hoolivus võitsid. Peaaegu kaheksa kuud metsas elanud koer pidas kenasti vastu ja ei metsistunud peaaegu üldse. Lisaks andsid kiip ja register omanikud välja, kes olid ta mõttes ammuilma maha matnud. On ju tore lugu?"

"Muidugi on! Muidugi teeme nende taaskohtumiset loo! Issand kui armas! Nii kaua üksinda metsas ja täitsa elus? See tõesti vägev lugu!"

Keila valda ma ei täna, sest nad ei teinud kolme nädala jooksul selle koera heaks mitte si**agi! 

Küll aga tänab Eestimaa Loomakaitse Liit Färronit märganud ja koera söötnud ning talle järjekindlalt abi otsinud naisterahvast, kelle nime ma kahjuks ei tea. Tõenäoliselt pidid seda koera toitma ka teised inimesed ning sügav kummardus teilegi. Lisaks tänan Varjupaikade MTÜ Tallinna loomade varjupaika igakülgse abi ja koostöö eest. 

Suur-suur aitäh kõikidele hoolivatele inimestele, kes selle koera jaoks olemas olid ja teda raskel ajal aitasid! Mina tänan! Siiralt!

PS! Konkreetne episood Färroni püüdmisest on faili suuruse tõttu nähtav vaid minu Facebooki lehel. Vabandused ette ja taha!