Homme on Kõikide pühakute päev. 1 novembril 260 aastat tagasi toimusid aga Portugali pealinnas Lissabonis hullud lood. Nagu teada toimus sääl siis üks selle mandri hullematest maavärinatest ja see lammutas pea terve linna absoluutselt maatasa. Sellele järgnes hiiglaslike lainetega hüper-super-mega-tsunami ning kõikse lõpuks pääses tuhandetest kirikutes süüdatud küünaldest valla ka kogu linna hõlmav hiiglaslik hüper-super-mega-tulekahju. Säh sulle pühakuid ja nende päeva!
Mõistagi hakkasid kohe hirmutegusid tegema ka vanglamüüride vahelt põgenenud pätid ning mõrtsukad, kes rüüstasid, vägistasid ja tapsid nagu jaksasid. Ühesõnaga täielik põrgu! Olgu kohe öeldud, et enamus Lissaboni veerand miljonist elanikust viibis sel ajal kirikutes hommikusel missal. See oli ka loomulik, sest tollase Euroopa uhkeima metropoli elanikud olid vagamatest vagamad jumalakummardajad. Kuskil 50-60 tuhandele inimesele jäigi see paraku viimaseks missaks. Elu suudab aga ikka ja jälle üllatada ning kuigi paduusklik linn oli ühes oma uhkete losside, kirikute ja elumajadega sõna otseses mõttes maa pealt pühitud, siis mingid hooned jäid ometigi puutumatutena püsti.
„Ahh, et millised siis?“, pärite kindlasti.
Bordellid, mu vagad sõbrad! Bordellid jäid ühes oma asukatega terveks ning täiesti püsti! See tekitas mõistagi küsimusi ka portugallastes enestes ja olgu etteruttavalt kohe öeldud, et usk kõiksevägevamasse muutus pärast seda lausa üleöö. Eks ta ole ka arusaadav, sest eks teeb ikka hinge täis küll kui sa kõikidele pühakutele pühendatud pidupäeval, kõikide maiste ja taevaste hädade vastu kaitset pakkuvas pühakojas, oma armetu lõpu leiad! Eks ole?
Homme on esimene november ja pühakute päeval süütan vähemalt mõttes ühe küünla ka 1755 aastal õudsa lõpu leidnud portugallaste mälestuseks. Põhiküsimus seisab aga selles, kas homme sättida sammud siis kirikumäele või mõnda lõbumajja? Tundub siiski, et ei tasu vast riskida, sest Tallinnale ja tema elanikele ma sama saatust nüüd küll ei taha. Sestap tulebki minna litsimajja, põlvitan mõne „langenud ingli“ ees ning ümmardan ja hellitan teda kuis jaksan. Eks ikka Teie kõikide turvalisuse nimel ja püüdku siin keegi nüüd sajatama või mind hukka mõistma hakata. Puhas eneseohverdus ja rumalad on need, kes ajaloost ja teiste kogemustest ei õpi! Hääd Kõikide pühakutepäeva siis Teilegi kallid kaaskannatajad ja kohtume homme teadagi kus!
Luulesalmgi ütleb ju, et:
„Läbi hommikuse udu,
paistab kena hoone rõdu,
vat see on ikka tore maja,
saab ka võlgu kui on vaja!“
