Muudest elukatest on põhilised abivajajad olnud aga ikka kajakad, kajakad ja vahele ka mõni vares ja tuvi.Vähe põnevamad tegelased on olnud aga üks põhja- nahkhiir, kes leiti Lasnamäelt maast lamamas ja kes järgmisel õhtul ilusti minema lendas ja üks õnnetu sõtkas, kellel kahjuks nii hästi ei läinud. Sõtkast oli nimelt keegi suurema tüki seljanahka ära hammustanud ja paraku tema ei paranenud.
Täna saabus aga järgmine murelaps. Helistas mulle inimene, kes ennegi abivajajaid Keskkonnaametile üle andnud. Sel korral oli talle tuttav toonud must- vaerase, et see siis teataja koju tiigile elama asuks. Paraku oli lindu tervelt KAKS NÄDALAT korteris pappkarbis hoitud ja pisikestest mereelukatest toituvat lindu, SEPIKUGA toidetud. Helistaja mõistis õnneks kohe, et sellise linnu koht pole kindlasti tema tiik ja andis linnust koheselt meile teada. Paraku on aga pikk täiesti sobimatu toidu dieet muidu pea kilo kaaluvast linnust järele jätnud vaid 620g ning olemas pole enam mingisuguseid lihaseid rasvavarudest rääkimata. Lind on äärmiselt nõrk ja püsib vaevu jalgel. Õnneks sõi ta aga täna natuke ka kala ja pärast põhjalikku pesu (pappkarbis elades oli ta üleni väljaheite ja sepiku jäänustega koos) asus ka ise ennast puhastama. Eks lähipäevad näitavad, kas linnuke suudab heategijatele vaatamata ellu jääda.
Siinkohal tahaks aga kõigile, kes seda postitust lugema juhtuvad, meelde tuletada, et oskamatu abi teeb tihti asja ainult hullemaks. Metsaelukaid ei või, saa ega tohi igaüks ise oma teadmiste kohaselt aitama hakata. Iga part ei söö saia ega toonekurele pole kurki vaja. Andke neist "hädavarestest" pigem ikka neile teada, kes ka nendega midagi pihta oskavad hakata.
