Luik jõudis minuni laupäeval. Sõitsin talle Käravetele järele, sest teate kohaselt tundus ta üsna kehvas seisus olevat. Lindu nähes ilmnes, et tegemist on väikeluigega, kes on meie luikedest kõige haruldasem ja ka mujal kiirelt väheneva arvukusega. Linnul oli jalas rõngas, millelt selgus, et mingil ajal on ta külastanud ka Hollandit. Täpsemat infot rõngastuse kohta peame veel ootama. Vigastused olid seekord üsna kummalised. Peal oli vana haav ja seljal pisike sulgedeta laik. Ilmselt probleeme tekitaski see peahaav, sest ka silmades oli märgata verevalumit. Lind sai kliinikust kaasa vajalikud ravimid ja suundus edasi Imeloomade seltsi. Loodame,et linnuke suudab kevadeks täielikult taastuda ja saab siis liigikaaslastega jälle ühineda teel pesitsuspaikadesse.Nii hästi ei läinud aga ühel noorel pistrikul, kes mingil moel oli oma tiiba augu saanud. Vigastus ei olnud küll puudutanud luud, kuid oli piisavalt raske, et lind ei suutnud enam sööki püüda. Nii ta septembri keskpaigas lõpuks Tallinna südalinnas Gonsiori ja Raua tänava nurgal ühe auto peale kukkuski. Lind oli ekstreemses alakaalus ning sama päeva õhtul jõudes Imeloomade seltsi ta kahjuks suri. Piltide järgi arvati, et tegemist võis olla lõopistrikuga. Lind oli aga õnneks ka rõngastatud Helsingi Zoloogiamuuseumi poolt. Nüüdseks on rõngastuskeskusest jõudnud info, et tegemist ei olnud sugugi mitte Eestis 3 kaitsekategooria aluse lõopistrikuga vaid hoopis 1 kaitsekategooria alla kuuluva rabapistrikuga. Eestis need linnud teadaolevalt enam ei pesitsegi ning Euroopas on ta arvukus võrreldav must-toonekure omaga. Sedavõrd haruldase linnu kohtamine on alati väga meeldejääv sündmus. Eriti omapäraseks muudab selle aga just linnu leidmise koht. Kahjuks lindu enam ellu äratada võimalik pole, kuid omamoodi uue elu annavad talle topisetegijad. Nii on huvitavat lindu võimalik edaspidi muuseumis vaatamas käia.
