Eilse õhtu lõpetasin jälle Loomade Kiirabi kliinikus. Üks kass oli kätte saanud musträsta ning teda tõsiselt räsinud. Linnukesel oli aga eluvaim sees ja vaatamata kitkutud sabasulgedele ja nahahaavadele seljal, arvas lind, et tema tund ei ole veel tulnud. Et tema taastumist natuke kiirendada otsustas tohtrihärra selja kokku õmmelda ja anda linnukesele veel üks võimalus kunagi jälle vabana avarustes ringi lennelda. Ees on küll veel pikk paranemine ja veelgi pikem uute sabasulgede ootamine, kuid omalt poolt oleme teinud kõik, et linnuke paraneda saaks. Täna kolib rästas Imeloomade Seltsi, kus taastumine täie hooga pihta saab hakata
Eelnev päev oli aga samuti täis põnevaid kohtumisi.
Lõunaajal hakkas mu telefon helisema ja numbri asemel paisits ekraanil kirjake "Salastatud nr." Enamasti tähendab selline märge vaid üht helistajat ja nii oli selgi korral teiselpool Häirekeskus. Ilmnes, et ühte lasteaeda oli otsustanud mink elama kolida ja tublid lasteaednikud olid ta kinni püüdnud. Kuna lasteaed aga pole sugugi loomaaed ega kindlasti ka karusloomakasvandus, oli nüüd mure suur, mida loomakesega edasi teha. Lubasin lasteaia probleemi lahendada ja eluka minema toimetada. Kohale jõudes juhatati mind pisikesse panipaika, kus kraanikausis seisis puur üsna tigeda ja kõvasti röökiva pisikiskjaga. Pidasin maha väikese lahingu, mille käigus elukas korduvalt mu kindaid hammustas ja lõpuks suure viha pärast ka oma põie tähjendas ning transportpuuris ta oligi.
Samas kõrvalruumis paistis aga olema kena elavnurk erinevate elukatega. Loomulikult tahtsin ka sinna korra sisse piiluda. Loomi oli seal ühe lasteaia kohta tõesti väga palju ja ka väga põnevaid. Esimesena jäi silma stepikilpkonn, kuid edasi liikudes olid näha ka tšintšillad ja küülik ning viirpapagoid, kanaarilinnud ja nümfkakaduud ning ka suure basseiniga kuldkalad. Tõeline üllatus tabas mind aga ühe suurema segukasti juures, kus kasvataja sõnul elas kilpkonn. Ja tõesti kilpkonn seal oligi ja veel milline! Ei suutnud oma silmi oskuda kui nägin seal täies elusuuruses Euroopa sookilpkonna! Loomulikult uurisin ka kohe, kust selline tegelane lasteaeda sattunud on. Vastus oli pea sama hämmastav kui tegelane ise. Nimelt olla loom mõned aastad tagasi Rummu karjäärist leitud. Euroopa sookilpkonna leviala põhjaserv jääb Läti ja Eesti piirile. Piiriäärsel alal Läti poolel on loomi, nende mune ja väljaheiteid leitud pidevalt. Eestis ametlikult kinnitatud leide aga pole. Küll on siingi märgatud nende väga varjatud loomakeste tegevusest märke. Looma enda nägemist pole aga keegi ametlikult suutnud dokumenteerida. Nüüd siis aga selline loom Põhja-Eestis! Mõistus ütleb, et Eesti iseseisvuse hakul müüdi seda liiki ka lemmikloomakauplutes ja Rummu kilbik ongi vast kodunt välja visatud loomake. Kuskil hingepõhjas on aga ikkagi pisike lootus, et ehk ikka... :)
