Jõuan Õismäele ja automaatselt keeran Rannamõisa teele, et koerad põllule jooksma lasta.
Olen põllul ja avan tagaluugi, aga koeri põle. Kus koerad on?
Kodus loomulikult! Debiilik olen! Nüüd sõidan koertele järele ja tulen uuesti. Õujeee!
Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.