Deem! Endal täitsa meelest lännu. Sellele järgnes pooletunnine kiidu- ja tänukõne ning lõpuks kuulutati mind pühakuks. Mnjah. Pole eriline sünnipäevapoiss. Viimati sai pidu peetud kui kukkus 25 ehk aasta oli siis 1990.
Kõnesid tuli palju, nende seas veel kolm daamet, kelle nime ette käib tiitel "eks" ehk ekstsellents ja üks ka tulevaselt eksilt. Räägitakse, et mehed jätavad meelde head asjad ja naised vaid halvad. Lora puha, sest kui nad aint halba mäletaksid, siis tühja nad õnnitlenud oleksid. Küllap mõni on veel ka Facebookis miskit head kribanud, aga kirju on tõesti nii palju, et pole jõudnud kohe kuidagi lugeda. Vabandan.
Ruudi ja Nõps olid hirmul, sest arvasid, et nüüd olen ametlikult pensionär ja nad peavad kiirnuudleid sööma hakkama. Üks lahke naine pensioniametist rahustas Nõpsiku telefonis maha ja sõnas, et mo mahakandmiseni läheb ikka veel jupp aega. Viisin tüübid rahustuseks põllule jooksma ja said poris kenakesti kaevata. Rahul kõik. Mitte mina ja ikka kirusin oma rumalust kui pidin põrandaid ja voodikatteid pesema hakkama.
"Juba vana siga, aga loll nagu põrsas! Kes siis poriga koeri põllale viib?"
58. Senini tundusin enesele ikka nagu 16. Praegune number on aga veidi juba "too much." Ehmatas korraks äragi. Põdeda pole siiski miskit ja korraliku sünnipäevapeo peame maha 2050. Siis on plaanis mõni neidis ka rajalt maha võtta ja ta lapseootele aidata. Muahahaa!
Veel üks mõte ja oleks ikka päris kurb küll kui sind ainult 3 inimest õnnitleksid ja needki oleksid pereringist. Jube jama ikka kui elad nii, et sa mitte kut kellegile teisele korda ei lähe. Eks ole? Mul on õnneks täiega vedanud ning olge te kõik tänatud ja tervitatud, kes noorele pensionärile hääd soovid teele läkitasid. Hip-hip-hurraa ja katame lauad!
