Kas te Mõmmikut mäletate? Sedasamust koerakest, kes Setumaal ketis vireles, nii näljane oli, et lausa tuikus ning nahahaiguse käes vaevles? Küllap ikka ja vaat temaga on kõik hästi.
Päevas peab küll paar tundi ketis passima, sest suur tee lähedal ja aed ei pea, aga kui pererahvas kodus, siis ikka toas. Liikumisvajadus on rahuldatud - raba kodukese lähedal ja saab tuuseldada nii, et maa must. Lausa kadestan.
Detsembrikuus püüan "kole-paha-pähh-pähh-veriseid lugusid" mitte väga pajatada. See on muidugi viga, sest jõulukristlased ärkavad üles ja see on aastas vast ainuke periood kui nad raatsivad looma heaks kopika-paar annetada.
Tühja see raha ja püüame hoopis heade lugudega end järjel hoida ning loodetavasti oskab hea lugeja ka taoliste lugude taga seda tööd, vaeva ja kulusid näha.
Teengi heade lugudega nüüd otsa lahti ja edastan teile Mõmmi perenaise täna saabunud kirja:
"Tšau! Saadan mõned pildid Mõmmist .
Ta on nii möllukutiks muidugi läinud, aga seda filmida on väga raske.
Praegu siis peale õues olemist nats väsinud."
