Panime vaimu valmis halvimaks, sest kirjeldused olukorrast sobisid imehästi õudusfilmi, mitte arenenud Euroopa riigi tänapäeva. Asi oli halb ja ei olnud ka. Nüüd tuleb rääkida juba sellisest imelikust mõõtühikust nagu "keskmine" - keskmine lugeja, keskmine televaataja, keskmine loomaomanik, keskmine kodanik jne. Vat sellesamuse "keskmise koeraomaniku" jaoks võib lugu olla hullemast hullem küll. "Keskmise loomapäästja" jaoks aga mitte, sest oleme näinud ikka kordades õõvastavamaid vaatepilte. Kõik on suhteline.
Oli üksjagu hooldamata koeri. Oli päris räme korralagedus ja eriti just toas. Oli kutsikatega emme mesilastarut meenutavas kastis palja maa peal. Oli eakas peremees, kes ilmselt pudelisse ei sülita. Oli ka üks väga nälginud või haige koer. Olid ka lühikesed ketid ja olematud kuudid. Kõik need asjad olid tõesti nii.
"Ükski normaalne inime ei võta endale kolme või viit koera korraga! Kas ka tead mis neist sai või kuhu läksid?", pärisin härra Toomaselt. Kutsugem teda ses loos siis selle nimega.
"Ei tea mina, mis nendega edasi tehakse. Ühed viidi Põlvasse. Loodan, et elavad hästi!"
"Kuidas see asi sul nii üle pea kasvas siis?"
"Mina ei suuda neid uputada või tappa nagu teistel kombeks. Nii nad jäävadki!"
Vaatamata sellele, et seitmekümnene härra oli omadega üksjagu jännis, siis oma seltsilistest ta algselt loobuma ei soostunud ja punnis kõvasti vastu.
"Need kaks aastast musta isast võid kohe võtta - hakkavad ka kutsikaid juurde tegema! Teisi ma ei anna! Need ju mu ainsad sõbrad ja kaaslased siin kolkas! Kuidas te üldse oskasite siia tulla? Kas keegi kaebas?", uuris ta mind sellise kahtleva ja läbitungiva pilguga nagu tahaks koljusse auku puurida.
"Kaebas jah, aga ei ütle kes. See pole tegelikult oluline ka. Tähtis on see, et aitame sind hädast välja ja koerad saavad helgema elukse peale."
"Varjupaika ei anna ma ühtki oma koera! Enne surgu siin ära. Loomakaitsjatele ei anna ka - need tulevad ju jõuga ja viivad loomad kodust. Ennekuulmatu! Hiljuti telekast näidati, kuidas üks armas väike valge koer ära viidi. Näe mul paar tükki täpselt samasugused."
"Ära karda - me pole varjupaigast ja loomakaitsjad me pole ka - need kuradid on tõesti saatanast küll! Ei salli neid isegi!", püüdsin nalja visata ja taati maha rahustada.
"Sind ma tean küll. Sa oled loomadega hea. Sa oled see telemees. Olen näinud."
"Pole ma hea midagi või õigemini kellega olen ja kellega mitte. Kui sa praegu röögiksid, rusikatega vehiksid ja koeri taoksid nagu mõned, siis oleksin hoopis teistsugune."
"Ei ma enda koertele liiga tee. Eelmisel aastal šaakal või hunt viis kolm koera ära. Siis olin tige küll. Näe Mõmmik on ka ketis, sest kippus hulkuma ja jahimehed ähvardasid maha lasta. Siis paningi ketti. Naine käis temaga ikka jalutamas kui elus oli, aga nüüd on kogu aeg ketis. Mul kolm naist juba ära surnud."
"Ära jama! Koksasid ise maha või?"
"Ei koksanud ühti, täitsa ise surid. Nüüd olengi siin metsade vahel päris üksi koos koertega."
Loomasõbrad ärgu nüüd hingeldagu ja ka seesamune "nässakas" saab juba selle kuu lõpus või järgmise alul arstile ja parimat hoolt nagu ühele lemmikloomale ettenähtud on. Lubasin härrale. Luban ka teile - nimelt on plaanis varsti-varsti end mõneks ajaks Lõuna-Eestis sisse sääda ja siis on mugav ka see lubadus ära lunastada. Muide, see on väga halb uudis mõnele teisele loomaomanikule, sest kavatsen nii mõnedki vihjed üle kontrollida, kus väidetavalt olla lugu ikka kordades hullem kui tänase loo peakangelase juures.
Kõikide südamed võitnud ülileebe ja armas Mõmmik jääb aga haiglasse pikemaks ajaks ning see tähendab Loomapäästegrupile ilmselt ka suurimat kulu. Ta on seda aga ka kuhjaga väärt nagu ka kõik teised meie patsiendid. Mis tal viga on? See on juba natuke pikem teema ning sellega seotud moraal ei jookse maha ühelgi koeraomanikul. Seetõttu pajatan Mõmmist ja tema tervisemurest teile juba homme palju põhjalikumalt.
Loomulikult saate teada iga gängi poolt ära toodud koerakese käpakäigust nagu ma ikka teinud olen, aga seniks hoidke natuke ikka pöidlaid ja varbaid ka. Eriti just Mõmmikule ja viie beebiga emmele. Tänan lugemast ja meid toetamast. Ega ma tühja palu, aga nüüd kulub heade inimeste abi väga marjaks ära, sest kukkur pea täitsa tühi - mõnisada vaid kontol ja sellega väga ei ravi.
Suur-suur äitah kõigile, kes seesugust kodukootud loomapäästet toetavad ja veidikene teistmoodi elushingedele võimaluse annavad!
Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318
- 900 1313 (5.-)
- 900 1414 (10.-)
- 900 2323 (25.-)
