"Martaks ristitud koeraemme tahab inimese lähedust ja talle on kindlasti parem kui ta juba kodus oleks. Aga sellised kodus, kus teisi loomi ees pole - ärme riski ja pole vaja, et stressi tõttu piim ära kaoks. Mõmmiga on tegelikult sama lugu ja ta ei pea rohkem statsionaaris olema, aga raviplaani tuleb järgida! Ei mingit isetegevust!"
Tänan kõiki hoiukodu pakkujaid, keda oli sedapuhku üle saja. Nagu esmases loos mainisin, siis kuni 15 koeraga saame oma jõududega hakkama. Ometigi on hoiukodudest alati puudus ja sestap otsustasin võimaluse anda ka väljaspoolt gängi tulnud inimestele.
Tallinnas osutusid valituks kolm peret, kes elavad siinsamas Kristiines ehk mulle päris lähedal - hea vajadusel sidet pidada ja appi tõtata. Lisaks rääkis nende kasuks valmisolek sobivusel koer endale päriseks jätta. See on väga tähtis argument, sest loomade "jõlgutamine" ja kodust kodusse loopimine mõjutab looma psüühhikat, sest iga järjekordne kolimine on tema jaoks võrdväärne reetmisega.
"Lõpuks on loom peast täitsa sassis, mis maakeeli tähendab apaatset või hoopis tigedat looma ja seda meist keegi ei taha. See ei ole üldse okey - kui otsustasid võtta, siis hoia ja hoolitse, mitte ära hakka ülejärgmisel päeval hädaldama, et pissis tuppa ja rikkus uue parketi ära."
Tuppa pissimise ja kakamise probleem võib olla meie kõikide kasvandikega, sest nad ei pruugi ju puhtast korterielust midagi teada. Setumaa koertega kaasnes veel väljakannatamatu hais ja parasiidid, mida nende tervislik seisund täna veel hävitada ei luba. Umbes nädala-paari pärast saab aga ka see mure murtud, sest loodetavasti nad kosuvad piisavalt. Kes asjaga varem kokku puutunud, teab, et ka igasugu haigused, näiteks kasvõi parvo, võib samuti pärast keskkonna muutust välja lüüa ja seeläbi ka juba kodusolevad lemmikud ohtu panna. Sestap tuleb alati väga mõelda ja kaaluda.
Ma pole kaugeltki jõudnud kõikide hoiukodu pakkujatega läbi rääkida, aga nende tõsiasjade väljatoomine pani enamuse neist ümber mõtlema. Igati arusaadav ja ma ise ka ei taha enam oma elamist "laudaks" muuta. Nii palju võin edasisest plaanist rääkida ja koondan lähitulevikus kõik pakkujad ühtsesse tabelisse ning taaselustan "koeraabi töögrupi" koos ühtse meililistiga, kus saab rääkida juba üksikasjadest.
Ega ju nende koertega me püha võitlus otsa saa ja juba järgmised kutsikavabrikud on järjekorras. Aga tegeleme üks keiss korraga, sest ainult nii saame pöörata olemasolevatele piisavat tähelepanu ja ainult nii saame tagada looma heaolu seisukohalt võimalikult kõrge standardi. Punkt ja Aamen!
Pole veel kindel, aga PetCity oma töötajatest kaks kaaluvad momendil koeraemmele ja kutsikatele kuni loovutamiseni kodu pakkuda. Loodetavasti nõustute, et see oleks nendele koertele ilmselt ka parim võimalik lahendus. Emmet, aga ka Mõmmit veel pesta ei saa ja sestap nad haisevad kilomeetrite kaugusele. Õnneks on kliinikurahvas sellest teadlik.
Olen rääkinud ka kahe inimesega, kes Mõmmile päriskodu on valmis pakkuma. Kahjuks elavad nad riigi teises otsas ja sellega kaasneks taas jõlgutamine. Lisaks tuleks loomaarsti vahetada ja tont teab, mida veel ning seda ma ei taha. Mõmmiga kaasneb ka korralik raviplaan ning sestap otsin seda päris õiget inimest eelkõige Harjumaalt edasi.
Nii mõnedki küsisid miks ta silmade ümbrus ja käpad karvadest vabad on? Ikka see parasiidi raibe! Lisan mikroskoobist filmitud kaadri loo juurde ja siis näete oma silmadega, mis elukas seda vaest koera, tegelikult neid kõiki, täna veel kimbutab. Las praegu kosub(vad), siis saab(vad) lõpuks ka sellest hädast priiks.
Vat sihuke emotsioonivaba jutt siis täna ning loodetavasti saite aimu me kirjutamata reeglitest või põhjustest miks me just nii käitume. Tänan kõiki annetajaid, kes leidsid aja raha kontole kandmiseks - saame selle kohe kätte ja tasume senised arved ära. Ühtekokku kogunes summa, mis jäi millimeeter tuhandele eurole alla. Õnneks pole senised kulutused ka suured ja Mõmmi opp on ilmselt kalleim litakas, mis ükspäev tuleb. Annetajaid oli muidugi rohkem, aga telefoni kaudu teele pandud abi jõuab meieni alles järgmise kuu teises pooles. Sestap pole sellest täna ja praegu väga abi.
Mõmmi taastumine on olnud üli-väga-äärmiselt edukas. Te ei tunne seda alul värisevat ja kohati heast peast külili kukkunud koera enam äragi. Ta on uudishimulik ja juba väga häälekas, kes valjult kliiniku asjades kaasa joriseb ning tähelepanu nõuab. Ta on tohutu memmekas ja keegi teist saab endale väga hea sõbra.
Aga enne mõelge hästi, sest temaga on veel üksjagu jantimist. Ah-jaa, ketti ei panda teda enam kunagi ja ka ainult õues pidamine on välistatud - koer on sotsiaalne loom, kes tahab "oma karja", inimese mõistes siis oma pere juures olla ja see bioloogiline liigipõhine vajadus peab rahuldatud saama! Teate vähemalt arvestada!
Kõikidel minu kaudu looma võtnud inimestel võib minna kahte moodi - te võite saada endale abivalmis tuttava ja ehk isegi hea sõbra või suurima vihavaenlase kogu eluks - kõik sõltub sellest kuidas te saadud loomaga käitute. Totaalne süümekas lihtsalt "tapab" mind sisemiselt kui mõni kasvandik tänu mu valele valikule halvasti elama peaks hakkama. Siis olen ma vastik. Väga vastik ja kompromissitult vaenulik ning siis ei aita teid robertsarved, Eesti miilits ja isegi NATO sõjavägi mitte. Muidu olen aga kannatlik, mõistev ja leebe nagu emme pai! Täpselt nagu Mõmmi näiteks!
