Esimene arstilkäik loomaarst dr. Jaan Luht'i kliinikusse selgust ei toonud, sest kõik näitajad olid parlonksis. Edasi tuleb teha juba magnet, kompuuter ja tont teab, mida veel, et haiguse põhjused selgeks saada ja vajalik ravi peale panna.
Nii palju on teada, et koer sai kõvemat sorti litaka vastu pead ning seejärel hädad pihta hakkasidki. Ei olnud tal hea elu, aga nüüd kõik muutub ning edasised elupäevad mööduvad hoopis teises kvaliteedis inimeste keskel, mitte üksinda kuskil räpases sauna eesruumis, kust teinekord päris pikalt väljagi ei lastud, sest ta tegi kohe vehkat. Nii vähemalt räägiti. Väide, et koer ei söö-joo leina pärast ei pidanud paika, sest "minu inimeste" käest võttis ta söögipoolist küll. Küllap ajendas naljastreiki siis mingi muu põhjus.
Kuldne retriiver ja neljalapseline pere võtsid uustulnuka hästi vastu. Gruna või Grüna, ei ole senini sellest nimest sotti saanud, jooksis kohe ühe pisipõnni juurde, kel samuti üsna sarnane tervisehäda küljes. Tegi esimese pissigi. Küllap tundis saatusekaaslase ära ja sai stressist priiks. Küll ma tahaks teinekord looma pea sisse näha ja aru saada, millest ta mõtleb ja kuidas oma valikuid teeb?
Esialgu on ta hoiukodus, aga kui haigus liigkurnavaks pere jaoks ei muutu, siis leiab ta sealt ka päriskodu. Gängi Lenel Luhtaru oli täitsa õnnetu - naine jõudis ise ka väga sõbralikku ja inimese ligi hoidvasse kutsasse ää armuda:
"Kui teda ei taheta, siis võtan omale ja näen kogu vaeva ise. No läks korda mulle ja puges hinge ka!"
Elage aga kaasa ja hoidke pöidlaid-varbaid, et noore koera tervise korda saaksime. Hea lugu on see igal juhul. See ravi võib tulla väheke kallim, aga annetusi ma veel ei korja, sest Arina pärandus peaks katma ka tema arved. Ma vähemalt loodan, aga oktoobrist on teie abi taas väga teretulnud - siis on papp raudselt otsas ja vajame taas teie abi. Mina tänan!
