Eile oli sitt päev. Väga sitt ja seda eelkõige Hiiumaa rebase pärast. Kuigi Riigikogu jaoks said vajalikud allkirjad kokku mõne tunniga, siis see üleüldine tuimus ja ükskõiksus teiste liikide suhtes paneb ikka masenduma ka.
Paneks üldse Loomapäästegrupi uksed kinni ja teeks sama asja vähe arenenumas või vähemalt sellises riigis, kus seda soovitakse? Ei tiriks teisi häid inimesi endaga sohu kaasa ega rikuks nende elukest ära? Milleks tõmmelda kui nii suur mass seda oluliseks ei pea?
Ma ei seisa ju vulkaanist purskava tulise laava ette, et linna päästa? Ma ei seisa ju tõusulaine ees käed laiali, et ligimesi aidata! See on võimatu ja sama võimatu tundub siin riigis ka loomi edukalt aidata kui enamus alates politseist, prokuröridest, kohtunikest kuni haamrisadistidest vallaametnikeni välja selle vastu töötavad.
Õnneks käivad halb ja hea ikka koos ning Kiviõli kassipojale kodu leidmine ning Oljalt Arina video saamine lükkasid sisemuse õhtul taas parlonksi - tasub ikka see jama ristil rippumist küll.
Vaadake ja rõõmustage ka, sest Arina teeb juba väga kiireid liigutusi ning tunneb elust täit rõõmu.
