Eksisin ja mind lubati momentaalselt ära tappa, sest olevat nii loll ja taoline inime ei tohtivat kunagi koerte ligi üldse minnagi. Tundub, et ka teistel on samasuguseid kogemusi, sest paljud murekirjad algavad just nii:
"Ei julgenud seal või seal grupis küsida, sest nad tambivad su kohe maa sisse ja sestap pöördun teie poole eraviisiliselt. Olen sellises olukorras ja ....................................."
Nüüd on suureks tüliõunaks tõusnud Žorik ja temast tahavad tükki ka need lõigata, kes pole seda vahvat koera elu sees näinudki. Kõigil on ühtäkki isiklik suhe ja arvamus ning kõik on korraga osalised, kes endid kasvõi väevõimuga vahele suruvad. Kõik need "hammastega raadiod" upitavad endid ja taovad vastu rinda, kuigi pole sellele koerale elu sees palukestki pakkunud. Kõik teavad täpselt, mis ja kuidas toimus ning iga muu väide tembeldatakse valeks.
Olen oma kirjutistega Žorikust ka laiemat üldsust kursis hoidnud ja sestap pole see koer enam pelgalt vaid Kalamaja "siseasi". Mina ei ole Žoriku eest hoolitsenud vaid seisin kaude selle eest, et ta saaks rahus oma hulkurielukest elada. See suvi on muidugi erand, sest hulkurkoeraga seotud väljakutseid tuli mõni päev lausa kolm-neli ja oli tõsiselt koormav neid kogu aeg kontrollimas käia. Lõpuks ta kondas Pelgulinna ja Tallinna Loomade Varjupaik korjas ta inimeste nõudmisel ära. Edasi läks lahti mingi kuradima kammajaa ja kinupilt Maria.
Esiteks polnud ja ma üldse rahul, et koer Paljassaare varjukas nii pikalt on ning venitamine kahe nädala peale paneb mõtte vaid ühes suunas liikuma. Siis hakkas silmini võlgades vaevlev Viljandi maanteel asuv Loomade hoiupaik teda ühtäkki endale tahtma ja ka see viib mõtte sellele, et koera abil taheti vaid oma majanduslikku seisu, aga ka viletsat mainet parandada. Ei läinud läbi!
Edasi tuli mängu juba omandisuhe ja küsimus kelle nimele Žorik panna? Loomapäästegrupp loomi ei kogu, aga olime valmis tema puhul tegema erandi. Õnneks polnud seda vaja ja Aleksandr Gribov väitis, et võttis Žoriku oma nimele. Sotsiaameedia kriiskajate survel hakkasid mehel aga närvid streikima ning ta loovutas koera kellegile Irinale ehk naisele, kes Žoriku eest ajaliselt vast kõige kauem hoolitsenud on. Kogu mängu juhtis Tallinna varjukas ja ülevaade asjade tegelikust seisust on vaid neil.
Minu ja Loomapäästegrupi poole pöördusid inimesed, kes olid valmis Žorikule kodu pakkuma. Suhtlesin nende kõigiga ja hakkasime Aleksandriga läbi käima kuniks kohtusime praeguse perega, kelle juures valitsevad tingimused olid konkurentsitult paremad. Loomulikult tõusis ka sellest tüli ja vähemalt üks perenaistest, kes Žorikust ilma jäi, ei varjanud oma pettumust ja viha ka sotsiaalmeedias. Mis seals ikka ja las aga karjub terviseks.
Eile paugutasime välja ammulubatud Žoriku ausamba, mälestusmärgi, kivikuju või skulptuuri-kampaania, kutsuge kuidas tahate ja seda asusid teatavad inimesed koheselt torpedeerima. Mu soov oli, et sellest saaks Kalamaja ja Sitsi kogukonna projekt, mis loomasõpru ühendab. Veel soovisin, et püstitaksime skulptuuri LOOMALE ja väärtustaksime läbi selle nende olemasolu meie kõrval. Taolist trikki, et konkreetne koer saaks personaalse mälestussamba, pole siinmail veel tehtud. Tundus tore, aga nüüd ilmusid ühtäkki välja tegelased, kes väitsid, et neil oli see juba ammuilma plaanis?
"Halloo jobud! Oli ikka või? Miks te siis ei teinud ja vagusi istusite?"
Kuna Žorik oli enne pealinnast lahkumist Tallinna varjukas ja nemad ta just kinni püüdsid, siis pidasin heaks tooniks ka neid kaasata, aga sain koheselt verbaalselt vastu hambaid kui juhataja Relika Lind üllatavatest arengutest teatas:
"Sa ei tohi enam Žorikust rääkida, sest tal on omanik."
"Ma ju tean seda!"
"Ei tea, sest loovutasime ta teisele inimesele."
"Miks te seda tegite, aga vahet pole, sest füüsiliselt on ta Loomapäästegrupi hoole all."
"Ei ole teie hoole all, sest me tegime selle perekonnaga lepingu ning nad on nüüd meie hoiukodu ning hoolitseme edasi. Eile just viisin sinna toitu. Pole vaja inimestele valetada ja võta kõik Žoriku postitused maha! Tulevikus pead luba küsima!"
"Kuhu te ennast vägisi topite kui keegi pole palunud? Pole vaja midagi sinna viia ega inimeste eraelu segada. Nad ise helistavad kui midagi vajavad! Selline oli kokkulepe!"
Ei teagi kas nüüd peaks gängi poolt renditavad aedikud maha kiskuma ja Žoriku juba Tallinna varjuka ja uue välismaalsest omaniku eest ära peitma? Või peaks sinna viima 500 kilo koeratoitu ja hunnikus ravimeid, kuigi pere seda ei soovi? Ei hakka me koera jõlgutama ja lolli mängima, aga perekonnaga pidasime salaplaani küll kuidas uues situatsioonis käituda, et koerale kurja teha ei saaks.
Nii käivad asjad, aga see kõik ei sega meil kivikuju paigaldamast. Žorikust suutäit haugata ja tema säras ka endid soojendada lootvatest "loomasõpradest" mälestuskuju idee torpedeerijad on olnud edukad ja tänaseks on annetanud ainult 11 inimest 131 eurot. Ma pole see mees, kes end heidutada laseb. Tunnistan, et kukkusin läbi kui lootsin, et sellest saab kogukonna ühisprojekt. Ei saanud ja sellest saab käputäie inimeste, Loomapäästegrupi ja "Arsenali"- keskuse ainuprojekt ning tere tulemast avamisele veel sel aastal. Siis kiruge ja levitage jutte edasi, sest teie tase ongi feissaris kiuslikku tühja juttu ajada ja mitte midagi muud peale selle teha! Mida teist endist kirjutatakse ja räägitakse? Õige, mitte kui midagi ja olen teinekord mõelnud kas see "loomajama" tasub üldse ristil rippumist? Tasub! Loomulikult tasub ja pigem olen kirutavate tegijate ringis kui kibestunud sotsiaalmeediastaaridest tühikargajate seas!
