1. august 2020

"Siilid siin ja siilid seal, siilid iga nurga peal!"

Jah tõesti, siile on kõikjal ja gängi hoolealuste enamiku moodustavadki suviti just siilid. Üritasin neid siin kokku lugeda ja rehkendus näitas üleriigiliseks kogusummaks ilusa numbri 33. Polegi kõige hullem, sest neid on rohkemgi olnud.

Paar päeva tagasi sain öösel masina vaevu pidama kui Suur-Ameerika uulitsal okaskera täiesti ettenähtud kohas teed ületas. Kurat, nad ju pisikesed ja sulavad asfaldiga ühte! Siis ta ei saanud kõnniteeservast üles ja vajas natuke abi. Nii nad pihta saavadki.

Tallinnas ja Harjus on meil kaks supertublit siili ja linnuaitajat. Saage tuttavaks gängi uute metsloomade abistamisele keskendunud vabatahtlikega Martin Jõksi ja Signe Kalgiga. Tänu neile on looduses tagasi juba terve ports ogade ja sulgedega tegelasi. Vägev töö ja hea lisa Loomapäästegrupi metsloomaalase võimekuse tõstmisel.


Omavahel nad väga ei mesti, aga ega me olegi kosjakontor vaid prioriteet on loomad terveks ravida ning seda nende metsloomade-teemaline akadeemiline vaidlus ei takista vähimalgi määral. 

Viimasel siilil käisin järel Viimsis. Oli teine heade inimeste juures juba tervelt paar päeva ja abi ei paistnud kuskilt kuniks nad helistasid gängi lühinumbrile 1414:

"Tiirutab ja keerutab ühel kohal. Tuigerdab nagu joodik ja tasakaaluhäired on hästi märgatavad", oli advokaadibüroos töötav proua tõsiselt mures. 


Kliinikus selgus ka põhjus - puuk va raip oli väga sügavale kõrva pugenud ning see tekitaski taolise tervisehäda. Põhimõtteliselt oleks ta võinud juba järgmisel päeval vabaks lasta, aga andsin ta Läänemaale hoiukodusse ühe inimese juurde, kes siile maast madalast kantseldanud ja putitanud  on.


Ühe teise organisatsiooni sisejuurdluse osakond hakkas tööle ja vabatahtlike kutsuti ülekuulamistele, aga vaesekesed ei osanud isegi pärast rämedat piinamist midagi kosta. Nali, aga muidugi nad ei osanud, sest kuskohast nad mu sugulasi ikka tunda saavad. Mu juured on nimelt otsapidi Läänemaal ka ja maakodu sellises kohas, kus suured maanteed igas suunas kümne kilomeetri kaugusele jäävad. Jahimehed ka tuttavad ning see on väga turvaline koht, kuhu metsasukaid vabastada. Igas talus sugulased ja tuttavad ning ajame kuni riikliku metsloomade haigla valmimiseni siis niimoodi poolsalaja läbi.


"Jalg kasvas kinni ja polegi vaja amputeerida!", oli Martin Jõks üliõnnelik kui Igoriks ristitud siilike Loomade Kiirabi Kliinikus uuesti üle vaadati ja ta jalaluu täielikult paranenuks tunnistati. Loomaarst Nikolajs Oborins, minu lemmiklätlane, tegi sedapuhku kipsist lahase ja see toimis hästi. Küll on hää meel! 

Martin tahtis teda veel nädalakese teist poputada ja pani Igori väliaedikusse. Paar päeva ta seal püsis ning siis tegi vehkat - vabaduses on ikka parem. Sama lugu siil Koljaga - ei püsinud ta kõikide reeglite järgi ehitatud siilimajas vaid kohe metsa. Kõik õige, sest seal ongi ju nende õige koht ja päriskodu.