Järgnev lugu peaks ületama uudiskünnise küll, sest ei juhtu just tihti, et Eesti looduses võiks Aafrika halli papagoid kohata. Nii aga Lääne-Virumaal läks kui Palmse lähedal elavad inimesed oma aias suurt tundmatut lindu toimetamas nägid. Sõi teine marju ja aialilli ning oleks nagu omas kodus olnud. Inimestele puges hirm naha vahele ja helistasid siva päästeametisse, kes juhtumi lahkelt Loomapäästegrupile üle andsid.
Lääne-Viru on Erko Elmiku piirkond ja just tema ka sulelisele järele läks. Me pole mingid linnutargad, aga seda liiki me teame küll. Reeglina elujõus linde väga kätte ei saa, sest lendavad sindrinahad ju minema. Aastaid tagasi sai ühte väiksemat rohelist papagoid Tallinnas püütud, aga kätte ei saanudki. Ootasime külma ilma, et ta jõud raugeks. Arvasin, et ajalugu kordub, aga läks teisiti - nii kui võõrmaalane Erkot nägi, puges ligi ja tegi sõprust. Selge märk, et inimene pole võõras ning linnuke on kodust hiljuti vehkat teinud ja pole veel metsistuda jõudnud.
Erko kodus tatsas aafriklane ringi nagu õige mees kunagi - puges sülle ja õlale ning nurus helluseid. Puuri võis pererahvas ise kolida - tema nautis vabadust! Lastele tegi see esmakohtumine muidugi meeletut rõõmu - taolist lindu olid nad ju seni vaid telekast näinud ja nüüd on ta nende oma kodus!
"Issi-issi, jätame ta endale! Palun-palun, pliis-pliis!"
"Ei jäta! Tal on kodu olemas ja otsime selle üles. Te ka ju ei taha, et võõrad teid enda juurde vägisi jätaks. Lisaks võib ka ta ka teist kauem elada! Olete selleks valmis?"
Loomulikult olid lapsed valmis oma elude lõpuni ja kauemgi veel linnu eest hoolitsema, aga siin peavad vanemad kaine meele mängu võtma. Kuna tegemist on ihaldusväärse ja hinnalise linnuga, siis otsustasime, et kuulutust ei tee vaid ootame kuni omanik endast ise märku annab. Nii vältisime kümnete ja kümnete "omanike" teket ning see tagas ka selle, et hall iludus ikka oma päris õigesse koju tagasi jõuaks. Tagavaravariandiks jätsin sõbrants Katarina, kel Märjamaal lausa oma "Papagoi keskus" olemas on - kui pere välja ei ilmu, siis läheb sinna.
Õnneks ilmusid papagoi omanikud välja ja see käis päris ruttu. Mis selgus? Selgus see, et omanikud Ilona ja Dmitri läksid koos lastega Viitna külalistemajja puhkama. Võsukesed jätsid linnupuuriukse lahti ning Bembi-nimeline papagoi kasutas koheselt juhust ja lendas läbi avatud akna vabadust nautima. Ikka juhtub. Nad otsisid oma hoolealust igalt poolt ja olid üsna kurvad, sest väljavaated lindu leida, polnud just suured. Võite ise ette kujutada rõõmu kui Erko neile head uudist kuulutas.
Stjopkinite pere sõitis Erko juurde kohe pärast kõnet ja kohale jõuti alles südaööl. Emotsioonid olid laes ja iseäranis papagoi rõõmustamise pealtnägemine oli midagi enneolematut - ta muudkui tatsas nagu suleline pall ning ootas eelkõige perenaiselt musisid ja kallistusi. Nii äge ja tore!
Sellest innustust saanuna palusin Erko lastel Bembile selgeks õpetada lause: "Loomapäästegäng rokib!" Aega jäi väheks ja seda nad ei jõudnud teha. Ja nüüd tuleb selle loo ainuke halb koht ja nimelt käib Erko kõige pisem vaevurääkiv poeg hommikust õhtuni mööda maja ringi ning muudkui korrutab papagoi kombel lauset Loomapäästegäng rokib! Vaesed vanemad! Ehehhee! Tühja mul neist tegelikult kahju on!
