1. august 2020

"Avariist tervelt pääsenud Sakke purjetas täna koju tagasi"

Halb, samas ka väga õnnelik lugu sai oma piduliku lõpu ja autoavarii ilma ühegi vigastuseta üle elanud dobermann Sakke Eestimaa seiklus sai oma otsa kui ta keskkpäeval Tallinna sadamas perenaisele üle andsime. 

Gängi vabatahtlik Birgit Nilisk leidis Soomes elava perenaise Pia enne meie politseid üles. Järelikult oleme lihtsalt vägevamad ning ei hakka tugevama positsiooni ära kasutama ning "äpu" kallal tänitama. Las jääda.

Tegelikult on Birgit doberitega eluaeg tegelenud ning teab ja tunneb nende omanikke ükskõik kuskohas nad ka ei elaks. Eks ta kasutaski omi kontakte ja ei saa pahaks panna, et pollaritel sellised võimalused puudusid. Pia tuli spetsiaalselt kohe täna oma sõbrale järele. Arusaadavatel põhjustel naine oma kallist kaasat näha ei tahtnud.


"Kuidas mehe tervis on?"

"Vist hea, olevat eile õhtul juba haiglast välja saanud."

"Aega on hunnikus. Kui tahad käime Läänemaa suvilast läbi? Saate vähemalt rääkida."

"Mul pole õrna aimu kus ta on ega tahagi teada! Las see "rääkimine" ootab oma aega!"

Pia pahameel on arusaadav, sest pere ainuke masin läheb mahakandmisele ning taolise tembu ning nii enda kui Sakke ohtu seadmise seedimine nõuab aega. Sakke eest hoolitsenud ja koerale öömaja pakkunud Terje Parra oli lausa kurb:

"Me klappisime nii hästi ja ta on megatark, sest majareeglid sai kohe selgeks. Ideaalne koolitatud loom. 

Lapsed, nii suur kui väike hakkasid hommikul ka kohe pihta, et ära anna tagasi või võtame kohe uue koera. Ei ma nüüd enam pääse ja tulebki vist taas koer majja võtta."


Sakke oli hetkeks kahevahel, vaatas Terjele justkui hüvastijätuks otsa ning kukkus oma rihma tuuseldama - see olevat tal selline "hea tuju mäng". Lõpp hea, kõik hea, ei saa veel öelda, sest peremees pole veel oma kodust ketukat kätte saanud. Loodetavasti jäävad siiski kõik ellu.