Veri, hirm, meeleheide, pisarad ja ainult suur vedamine hoidis ära suurema õnnetuse, sest see väike inimvihkaja suutis teha suuremat valu kui kõik Eestimaa rebasepojad kokku. Ega mul polnud taas muidugist pakse kindaid ka, aga selle jätan targu mainimata.
Kahjuks pole Tallinna linnvalitsus sama operatiivne nagu Hiiumaa oma, kes oma töötajatele tasuta haamreid igaks elujuhtumiks ja eriti metslindude ja -loomade tapmiseks jagab.
"Maha Kõlvart! Maha Kõlvart!"
Tee naise hinge on keeruline ja käänuline - mõni mees laiab raha, auto ja majaga. Teine loob laule ja kingib lilli. Vahest töötab. Mul on kaks pruuti Virge Võsujalg ja Signe Kalk, kes jumaldavad kakulisi ning nii ma neid linde hunnikus nende juurde tarin. Naiste kodud on kakke juba täis - voodi all ja kapi otsas, sahtlis ja kummutis, köögis ja magamistoas, kohviriiulil ja külmkapis. Igalpool, aga ikka vähe!
Seni pole mind edu saatnud. Naised on petised! Alul lubavad maad ja ilmad kokku, aga nii kui kakk käes, siis teevad vehkat ja jätavad mu kurvalt nutma. Eile viisin Signele isegi meite kõige pisema kakulise ehk värbkaku, aga ka see ei aidanud. Sigadus kuubis!
"Maha Virge Võsujalg! Maha Signe Kalk!"
