23. august 2020

"Leedi ja Ruudi sai lõpuks kokku"

"Millal saarde tuled? Leedi ja Ruudi võiks kokku saada?", on küsimus, mida Pets ja Siki juba paar aastat küsinud on.

Kohe järgmisel kuul, nädalal, suvel, sügisel, talvel, aga plaanidest pole asja saanud, sest ikka on miskit hädalist vaja kohe-kohe ära teha. Viimane lubadus oli, et septembris - viskan mobla praamilt merde ja aidaa tsivilisatsioon. Teisipäeval viin memme haiglasse, kolmandal taadi ja siis on peresiseste kohustustega seks korraks ühel pool ning võib jalad seinale visata. Siis tulen saarde ja kohe mitmeks kuuks. Unistada ju ikka võib.


Nüüd tuleb see Muhhamedi ja mäe jutt ning Leedi võttis nõuks ise päälinna tulla, sest mehi ei saa uske! Koer pidavat jätma meelde oma 350 lõhna. Ka kutsikapõlve sõbrad-vaenlased on neil elu lõpuni meeles. 

"Kas ta ka mind mäletab. Või Ruudit, oma lihast veljekest?"

Nende teiste loomade mäletamisega on koertel nii ja naa. Olen näinud meeletut rõõmu ja lusti taaskohtumise üle, aga ka hambaid kõris. Kuidas maailma kõige aremate koerte taaskohtumine läks?

Väga aralt, ütleksin. Vähemalt esialgu. Oli võõrastamist ja urisemistki, aga löömaks ei läinud. Lõpus hakkas juba looma. Tundus, et minu lõhn ja hääl on nende 350 seas, mis Leedile meelde jäävad. Ei mingeid tiritammesid, aga uudistas ja sabagi läks liputusse. Ka pai lasi põgusalt teha ja uudishimust tuli ikka nuusima. Tõsi väga ettevaatlikult - nagu tahaks ja nagu ei taha ka - naiste värk.


Ruudi ja Leedi on siis need kutsad, kes ühel Lagedil elaval "kasvatajal" üle jäid ning ületalve omapäi inimest peaaegu nägemata ära elasid. Suvel visati nad aga masinasse ning jagati üle Eestimaa järelmaksuga laiali - 2 Saaremaale, 1 Pärnu ja 1 Võrumaale. Oli vist nii? Tihti mõtlen kuidas Pärnu ja Võru kutsal läheb? On nad veel üleüldse elus, sest nende sotsialiseerimine nõudis kõvat närvi ja jantimist. Nõuab siiamaani tegelikult.

Olen Rutsist ja Leedist oma blogis hunnikus lugusid kirjutanud ja kel huvi, otsigu üles. Olgu koertele meeldejäävate lõhnade ja mälestustega nagu on, aga need kaks valget iludust suutsid ka mulle tekitada sellise mälestuse, mis tänagi sekundiks südame krampi tõmbab.

Käisime neid iga päev sotsialiseerimas ja kui Ruudiga jalutuskäigult tulin, siis nägime Leedit maas lamamas. Ruudi ise käitus ka samamoodi kui hirm lihased halvas. Naised proovisid Leediga ka jalutada, aga Leedi viskas maha ja ei üht sammu enam. Kartis nii väga. Ja siis Ruudi jooksis ta juurde, heitis lausa peale ning vaatas otsa pilguga, kus olid nii hirm, meeleheide, alandlikkus kui anumine:

"Lööge mind! Kiusake mind! Aga jätke palun õde rahule!"

"Ohh sind ohmakat küll! Me oleme kõik läbi ja lõhki teie mõlemi poolt ju!"

Väga vesine hetk, eriti naistele ning vat see kurb nägemus jääb mind kummitama küll. Õnneks läks kõik hästi ja koerad tegid ise oma valiku, mis nii minu kui Siki elu pea peale keerasid. Oli neid kodupakkumisi, aga koerad ei leppinud teistega ja hea oligi, et nad just meid välja valisid. 
Müstika ja täiesti arusaamatu. Muide, tänu Ruudile tekkis ka Loomapäästegrupp, sest ma ei saanud ju sellise "segasega" väljamaale kolida, kuigi uus töö, kodu ja hoopis teistsugune eluke ootasid. Ma ise ootasin seda seiklust ka, aga mnjah .......

Sestap tuli siin teostamata mõtteid ja plaane ellu viima hakata, millest mõned tänaseks ka teostunud ning teised ootavad oma aega. Ka see on hea tegelikult, sest, kes mind ikka mujal ootab kui üks naisterahvas välja arvata.