Mäletatavasti leidsin Raplamaalt, Sipa külast räämas tühjast talust lisaks koer Nõpsile ka ühe jänkupoisi, kelle samuti kaasa haarasin. Kuidas teda ikka üksi maha jätta sinna kõledasse tarre? Eks ole?
Jänes, nimetagem teda siis meelevaldselt Nõpsikuks, vaadati samuti "Viimsi lemmikupesas" põhjalikult üle. Tema karvakate oli palju paremas seisukorras kui Nõpsil ja seal polnud igasugu tüütud parasiidid elupaika leidnud. Mõned karvapuhmakad ja meeletu hais, aga laias laastus oli pikk-kõrv täitsa vinks-vonks.
Olen näinud padjanditesse kasvanud ja põrguvalu tegevaid küüsi, aga taolist pilti polnud enne näinud. Kahjuks pole fotosid lisada, sest ega kogu aeg ka klõpsida jõua ning sestap peate usaldama mu sõnu. No ei olnud ilus taoline looma unarusse jätmine! Jänkule kodupakkuajaid polnud, aga taas halastas haavikuisandale Lemmikupesa Merli Pavelson:
"Kas sul on plaanis mulle iga aasta üks jänku sokutada või? Eelmine suri käte vahel ja siis nutsin silmad peast. Tema puur ja muu vajalik on kõik alles."
"Siis on kaup ju koos. No vaata ise kuidas ta su seltsi naudib!"
Hip-hip-hurraa! ja katame lauad! Natuke Nopsi uuest kodust ka. Saate ju ise ka aru, et pole eluilmas võimalik kõiki koeri-kasse enda juurde koguda. Kui oleks jätnud Tibi ja Vedru endale, siis poleks ma saanud ju aidata Aadut ja Ruudit! Lisaks on mul kohustus paari memme ees, et hoolitsen nende lemmikute eest pärast seda kui nad igaviku tee ette võtavad. Loodetavasti nad lusikat veel nurka ei viska ja elavad oma lemmikud üle. Üks neist on koer Tibi,teine kass Evelin, et teaksite. Nii sai loomi loovutades lubatud ja pole plaanis oma sõnu ka süüa.
Ka Ruudile oli tegelikult mitu väga head kodu olemas ja käis suurim uute omanikega "kokku harjutamine" minu praktikas, aga ta raip ei leppinud kellegagi peale minu ning sestap ta jäi, kuigi vajasin sel hetkel suurt koera täpselt sama palju nagu suguhaigust.
Aadu jätsin aga vabatahtlikult kui paar memme-taati, keda jäägitult heade loomainimestena usaldan, temast siiski eelkõige just enda kõrge vanuse tõttu loobusid. Mul oli temast nii-nii kahju sellepärast, et tal nii vilets eluke oli olnud. Seetõttu suuremat koduotsimist ei toimunud ja läksin kindla peale välja. Esialgne plaan oli, et annan talle vähemalt kaks ülihead viimast elukuud, sest arstid rohkem ei lubanud. Kahest kuust sai aga kakskümmend ja tänud siinjuures Sõle kliiniku loomaarstidele Merilile ja Ketlinile, kes lihtsalt ei lasknud tal ää surra, kuigi Taadu-Aadu ise oli juba mineku valmis .......
Lisaks pole mul ka aeda, kus aktiivne koerake saaks vabalt toimetada just nii palju kui hing ihaldab. Lisagarantii ideaalseks tulevikuks annab see, et tegemist on mu tuttava, teada-tuntud "loomahullu" Ülle Jalukse vanematega, kes on sama suured loomasõbrad nagu nende tütargi. Kasvatuse värk ja käbi ei kuku kännust kaugele! Nagu isegi näete, siis lähen ka Nõpsi puhul kindla peale välja ning saatuse ja juhuse hoolde ei jätä midagi!
Juhul kui Nõps nendega tõesti aga mingil enneolematul põhjusel ei peaks leppima ja kordub "ruuditamine", siis on tal kodu mu madalas tares olemas ja edaspidised koduotsingud jäävad tõesti ära.
Aga nüüd katkem tõesti lauad ja löögem putlitelt korgid pealt. See jänesevärk noh!
