„Jah mu poeg! Sa ei pea teps mitte labast uppumissurma surema. Sina vajad väärikamat katsumust!“
Ja nagu võluväel olen lagendikul, mille kohal tiirlevad kettakujulised tundmatud objektid. Tulnukad! Pole mingit kahtlust! Vapralt haaran tagataskust Venemaa presidendi Putini pühendusega rakulka viimase mudeli „Kalašnikov 87B“ ja sihin minu poole lendavat UFO-t.
„Inimkond vajab päästmist ja mina olen õige mees või õigemini viimane lootus seda tegema!“
UFO tulistab paraku laserveekahurist enne kui jõuan oma uraanisinku teele läkitada. Upun kuival maal. Hingata ei saa, sest õhku napib. Vesi on aga kuidagi imelik. Selline kleepuv ja ilane. Hirm. Meeheide. Abitus. Palun Kõige Vägevamat ja elus teist korda ta isegi vastab mulle:
„Ärka üles jobu! Rohkem ma sind ei aita!“
Külm higi otsa ees avan ettevaatlikult silmad ja tardun soolasambaks. Jeesus, kes niigi karvane ja pügamata, on koeraks muundunud ja lakub mind sügavaima hoolikusega.
„Nõps kurat! Ära jama nüüd! Pagan küll! Kell on alles pool viis!“
„Ole vagusi ja kannata Heiks! Ainult ninasõõrmed on veel jäänud puhtaks küürida!“
Vat selline hommik! Täna igatahes magama ei lähe! Ei julge lihtsalt!
