"Taks Sofi ei vandunud alla ja võitles end elule tagasi! Hurraaa!"

Mõistagi poleks see "ellujäämine" Sofi-nimelisel üheksa aastasel Muhumaa taksiproual ilma loomaarstide lausa meeleheitliku pingutuseta õnnestunud. See on fakt! 

Koerakese seisund oli nii halb, et Kuressaares asuva "Taluapteek loomakliiniku" inimesed tõstsid lõpuks käed:

"Sõitke Tallinnasse loomahaiglasse. Meil pole siin saarel selliseid võimalusi!"

Ka kõikenäinud Loomade Kiirabi Kliiniku arstid olid päris nõutud:

"Me tulistame üsna puusalt ega saa aru, mis seda koerakest vaevab? Ravimid, mis peaks antud juhul aitama, ei toimi ja seisund läheb aina hullemaks.

Välistame järjest põhjuseid, aga selle õigeni pole veel jõudnud. Saatsime analüüsid isegi Saksamaale ja ootame vastuseid. Praeguste andmete järgi ei tohiks Sofi üleüldse elus olla, aga ometigi on!"

Sophie või Sofi, tont seda teab kuidas see õige kirjapilt on, tervis läks õite halvaks seitsmendal septembril. Koerake oli loid ja uimane. Mõistagi ei läinud talle enam ka toit ega jook sisse. Omanikud Marge ja Reet lõid autole hääled kohe sisse ja põrutasid Kuressaarde kliinikusse, sest Muhumaalt polnud korralikku abi loota.

"Borellioos ja vere aneemia", sai Sofi viletsa tervise põhjus pea kohe selgeks. Mis seals ikka ja välja kirjutatud ravimid teevad haigusele säru. Tühja nad tegid ja paari päeva pärast vajas koerake juba vereülekannet.

"Punaseid vereliblesid on ainult ca 4% ehk põhimõtteliselt polegi. Nad kleepuvad omavahel kokku ja veresoontest tuleb vaid "roosakat vahtu". Tavaliselt on patsiendid sellises seisus juba surnud, aga tundub, et Sofi pole teps mitte tavaline koer!"

Sofi õnneks oli Kuressares ka üks päälinna loomaarst, kes koerakese ühes võttis ja ta Loomade Kiirabi Kliinikusse toimetas. Koheselt tehti teine vereülekanne, aga ka sellest polnud kasu. Sofi muudkui "kustus". 

Borrellioos on väärikas ja salakaval vaenlane, kes kergelt alla ei anna. Selle tõestuseks olen ise ja ilmselt liiguvad ka sajaaastased vanurid palju-palju kabedamalt kui mina. Kükitamine, jooksmine, kummardamine, pikad jalutuskäigud on välistatud, sest valutavad liigesed lihtsalt ei lase. Batsillus sai kolme ravikuuriga lõpuks siiski vastu nina, aga tagajärjed kestavad siiamaani ja võib-olla need ei kaogi kunagi ära. Vedas, et täitsa sirakil pole nagu mõned teised puugiohvrid.

Sofi haigus imes Muhu naiste rahakoti üsna siva tühjaks ja varsti sai ka ekstra selleks puhuks võetud laenuraha otsa. Kolmas vereülekanne tahtis tegemist ning nii Marge ja Reet minuga ühendust võtsidki.

"Ole meheks ja aita hädast välja! Usume, et me koerake saab terveks!", palusid nad.

"Usk on tore ja vajalik asi kuid teinekord ja pahatihti sageli üsna kasutu. Endal suri hiljuti vana koer ära ja teda poleks isegi saja tuhande eest enam nooreks ega terveks teha saanud. Organismus kulub ajaga ära. Teinekord on vaja osata lihtsalt lahti lasta ja võtta asju reaalselt ning emotsioonivabalt, kuigi see on paganama raske."

"Me oleme kahe jalaga maa peal ja saame kõigest aru. Ometigi teeme kõik ja rohkmegi veel, et seda koosolemist pikendada. Sofi saab terveks!"

"Seda ma kuulsin jah, et võitlete oma koera eest vägevalt. Lepime nii kokku, et käin veel õhtuhilja Sofi juurest läbi ja kuulan, mida ta ise asjast arvab?"

Sofi lebas puuris ja surnud korjusest eristasid teda vaid liikuvad silmad, millega mind arglikult jälgis. Mitte üks lihas ei töötanud. Mitte üht liigutust ta ei teinud. "Laip on laip, la-la-la-laa ....", meenus Kuldse Trio kunagine lauluke ja tõenäoliselt Loomapäästegrupp siin aidata küll ei saa. Enne kui päris käega lüüa, pidasin isehakanud loomalausujana koeraga maha ühe tõsise vestluse.

"Sofi! Kui tahad, et Loomapäästegrupp su arve kinni maksab, siis anna enda poolt midagi vastu ka ja hakka ometi võitlema ning näita, et soovid edasi elada! Muidu jääb asi katki! Mitte keegi ei anneta nagunii surevale koerale, sest see on raha tuulde loopimine ja seda me teha ei saa. Püüa sellest aru saada kullake ja võta end nüüd kokku! Kui tahad aga ära minna, siis see on ka okey ja ma olen ka sel juhul sinu poolt. Aga nüüd otsusta ära!"

Hakka või uskuma sõna jõudu, aga hommikul oli Sofi jalul ning tuustis puuri põrandale segi paisatud sööki nagu põrsas kärsaga muda. Tegin ettevaatlikult ukse lahti ja selle järgnes ehttaksilik sabaliputusmaraton, mille eesmärk oli ilmselt sellest rippuvast asjandusest lahti saamine. 

"Ole ettevaatlik, ta võib hammustada ka!", manitseti kõrvalt, sest Sofi nimelt on selline daame, kes end igal esimesel ettejuhtuval näppida ei luba.

"Ma tal hammustan! Mul on rohkem hambaid ja suuremad on need ka. Hammustan vastu ja proovigu vaid!"

Ka see jutt mõjus ja Sofi pidas vajalikuks mu nägu korralikult ja ülipõhjalikult üle lakkuda. Polnud ju valikut - mees on räpane.

"Vat nii tüdruk! Tubli oled ja nüüd paneme küll rahaküsimiseveski tööle!"

"Ära lobise Heiks! Aja asi korda ja päästa mind siit haigemajast välja! Räme siiber on! Mina tegin oma osa ära ja nüüd on sinu kord! Koju tahan! Ja süüa tahan ka veel! Ütle arstitädidele edasi!"

Pärast Loomapäästegrupi kinnitust 803.06 suuruse arve tasumise kohta sai kõik protseduurid lõpuni viia ja veel samal õhtul kirjutati Sofi Loomade Kiirabi Kliinikust välja ning hoopis õnnelikum trio Sofi, Marge ja Reeda koosseisus tõttas praamile, et Muhumaale jõuda. Omanikega leppisin kokku, et sel aastal keskenduvad nad teiste inimeste võlgade tagasi maksmisele, aga alates järgmisest aastast tilgutavad meile viiekümne euro kaupa kogu summa tagasi. Vaheltkasu me ei võta, aga nii see mäng käib. Iga annetuskampaania on seotud riskiga ja kõik sõltub sellest kas inimesed tõstavad pöidla või langetavad selle nagu Vanas Roomas gladiaatorite võitluses. Loodetavasti Sofi rahvale meeldib ja ellujätmist soosivaid pöidlaid tõuseb murdu, sest muidu jääme natuke jänni - meie arvel on nimelt vaid kuuskümmend seitse eurot ja neliteist senti üle paarisaja.

Sellega Sofi ravi muidugi otsa ei saa ja see jätkub juba kodusaarel kurat teab kui kaua. Võib-olla elu lõpuni. Borrellioosi batsillus on nimelt selline tõbras, kes meist lahkuda ei soovi vast enam kunagi. Juba täna näiteks peavad nad taas Kuressaarde sõitma ja vereproovi andma. Loomade Kiirabi Kliinik ja Taluapteek loomakliinik on sisse seadnud lausa otseliini, et Sofi edasine ravi võimalikult mõjus oleks. 

Üks oluline elust enesest õpetis veel. Ärge lööge käega pärast esimest luhtunud vereülekannet. Pahatihti on just kolmas ja neljas need, mis organismi taas ree peale aitavad!

Katame lauad ja heiskame lipud, sest üks ilmvõimatuna tundunud koeraelu päästmine on taas edukalt tõeks saanud. Kui enne mainisin Kuldse Trio coverit, siis sellele loole tõmban joone alla ansambli Opus kunagise megahiti "Life is life" originaalsõnadega, sest need on lihtsalt nii asjakohased:

"When we all give the power
We all give the best
Every minute of an hour
Don't think about a rest
Then you all get the power
You all get the best
When everyone gives everything
And every song everybody sings

Then it's life, la-la-la-laa,
Live is life ................."

Tänan kõiki häid inimesi, kes aitavad Sofi raviarvet tasuda. Kui väheke võimalik, siis palun näha see ebamugavus ja kanda raha otse pangakontole, sest telefoniannetused jõuavad pärale alles järgmisel kuul:

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318 

Selgitus: "Sofi raviarve"

Sofi ravi saad toetada ka meie uhiuutele annetustelefonidele helistades:

900 1313 (5.-)
900 1414 (10.-)