„Sel juhul helistasite täitsa õigesse kohta, sest sellised õnnetud ongi otseselt meie rida. Kus see juhtus?“
„Tallinna maanteel“
„Mis linnas?“
„Pärnus“
„Sel juhul teeme nii, et saadan teile Pärnu inimese numbri, Anu Paluoja on nimi, hästi asjalik naine ja ta reeglina tuleb ka väga ruttu kohale kui just kuskil kaugel pole.“
„Jään siis ootama“
Valin Anule mitu korda, aga lobiseb va sindrinahk kellegi teisega. Saatsin sõnumi:
„Ära lobise! Koer sai viga. Tallinna maantee 2. Kiire-kiire!“
Sellest oli kasu ja Anu kõllas kohe tagasi:
„Juba sõidan koos Johannesega. Vaatan kutsa üle ja siis helistan tagasi. Pärnus on kliinikud kinni ja mida siis teha kui vigastused on suured?“
„Kas sa sellist loomaarsti ka tunned, et saad talle koju minna? Esimene asi valuvaigisti, teiseks kiipi kontrollida, kolmandaks .....“
„Päris koju ma küll ei saa minna“, katkestas Anu mu pärimise.
„Mul kiibilugejat pole, aga Tallinna poole saan sõita küll.“
„Sel juhul pead sa kiibilugeja saama, aga hoia mind kursis, siis tean siinset kliinikut ette hoiatada.“
Johannest ja Anu võttis vaevatud koer hästi sõbralikult vastu. Talle abi otsinud mees ja naine olid samuti väga abivalmid.
„Võib-olla on autolt pihta saanud, võib-olla mitte. Tagajalad ei tööta hästi. Natuke vänderdab, aga siis viskab taas külili“, tuleb Anul sõnu kut kuulipildujast kuule.
„Äkki on lihtsalt vana ja kodunt plehku pääsenud? Lõpuks väsis ära.“
„Ta ei tundu nii vana ja tagakeha on ka määrdunud nagu oleks mööda maad lohisenud. Ma ei teagi kohe ...“
„Kas kõiki käppasid toetab?“
„Toetab küll.“
„Äkki on siis vaagen katki. Suust verd ei tule?“
„Ei tule ja väliseid vigastusi igatahes pole. Kuule, see tore naine siin teab vist, kus ta kodu on.“
„Aga otsige see kodu siis üles, aga kui sul on selline tunne, et omanik jätab kasvõi raha puudusel kliinikusse minemata, siis ära koera ära anna. Käime ise arstil ja siis vaatame edasi. Kui on normaalsed inimesed, siis jäägu kindlasti koju, sest iga loom tahab ikka oma koopas ja oma karja juures olla. Vaata ise kuidas olukord kujuneb. Kas ta niutsub ka või on aru saada, et kuskilt valu teeb?“
„Ei ole sellist asja, aga mis siis kui omanik räuskama hakkab?“
„Jäta see minu mureks ja las räuskab. Anna talle mu number. Reegel number 1, millest meie gäng lähtub on looma heaolu. Kõik ülejäänu, kaasa arvatud loomavaenulik seadusandlus on köki-möki ja kärbsemust!“
Koeramürakas ronis Anu ja Johannese autosse ning sättis end mugavalt sisse. Veider, aga mingit hirmu ega võõrastamist tal polnud. Küllap sai aru, et tegemist on heade inimestega ning keegi teda varastama ei kavatse hakata. Õige pea oli ka kodu üles leitud ja pererahvas oli rändurit nähes väga õnnelik.
„Pääses välja kuidagi ja läks maailma avastama. On ikka suller! Ise juba 13 aastane, aga ikka sai minema!“, selgitas peremees Jackyt silitades. „Käisin otsimas, aga kadunud ta oli. Ahh, et lausa Tallinna maanteeni läks välja! On ikka tegelane!“
Jacky puhul oli see matk liigpikk, sest peremehe sõnul ta väga pikalt enam jalutada ei jõua ja väsib ruttu ära. Lõpp hea, kõik hea ja Jacky saab täna juba ka leevendust, sest üks Pärnu loomaarstidest on lausa pererahva sugulane ja kirjutas vajalikud arstimid, mis eaka koera olemise üksjagu paremaks teevad, juba välja.
Tänan nii enda kui Loomapäästegängi nimel heasüdamlikku naist ja meest, kes oma toimetused kõrvale jätsid ning kutsale abi otsisid. Kahjuks ma nimesid ei tea, aga heategudel polegi tegelikult nime. Mõistagi kiidan Anu Paluoja ja Johannes Sarapuud - pole teil kunagi mingeid vabandusi miks te kohale minna ei saa ja teiega saab alati arvestada. Vägev ja õige! Kui juba loomi aidata, siis aidata, mitte niisama pulli pärast oma nimi mõnda ühingusse kirja panna ja veebiavarustes niisama plärada.
- Loomapäästegängi piirkondades on eesotsas aktiivsed inimesed ja nende poole võite alati ka otse pöörduda. Kontaktid leiate kui lingil klikkate.
- Võtke ühendust ja tehke sõprust kui maailma asjadest sama moodi aru saate!
- Kirjutage-helistage ja lööge kampa! Peaasi, et sellest loomadele, lindudele ja teistele tegelastele ka tulu tõuseb! Mina tänan!
