"Aitäh õnnitlejatele ja 54 kuradit hoidku mind jätkuvalt teel!"

Oh sa vana raisk, kus eila läks paugutamiseks ning ajajoone pihta andsid tuld lausa 929 feissari sõbrakest. Mobla täna hommikul igatahes sellist ilusat nummerit näitas.

Sõnumid, mailid, kõned ja ess-emm-essid sinna otsa ning nii pop poiss polnud ma vast isegi siis kui teleekraanil tähtsa näoga ringi töllerdasin. 

"Aitüma, et vanainimest ikka meeles pidasite. Siiralt." 

Ma pole eriline sünnipäeva fänn ja viimati sai seda sündmust tähistatud 29 aastat tagasi ehk siis kui veerandsada täis tiksus. Asi oli vahepeal nii hull, et ma suisa vihkasin seda päeva ja ei lülinud telefonigi sisse. Arvutis ei käinud ka. Sama reegel kehtis Jõulupühade kohta – aasta jubedaim aeg, mille pidi kuidagi hambad risti üle elama.

See talv on aga kõik teisiti. Ei mingit kaamost. Ei mingit masendust ega pimedat aega. Millest nad küll räägivad? Kõik on ju risti vastupidi ja vat, et täitsa iluski. See kõik tähendab ilmselt seda, et torm mu hinges hakkab vaibuma ja olen teinud endaga rahu. 

Päris kindlasti olen ma selle sisemise rahu poole teel, kuigi kohtus saadud „kimmelung“ saadab mind elu lõpuni ning edaspidi pole ma eales enam ühelegi naisele selle va "päris oma" mehe eest. Ei julge. Ei taha ka. Vähemalt siin riigis, kus mehed ja isad alati ja kõiges süüdi on, pole vast mõtet rohkem katsetada. Elu karm õppetund. Ei muud. 

"Ei ole šovinist. Pederast ka mitte, aga tulevikus saab mind ainult rentida ajani kuniks hea otsa hakkab saama ning enam nii väga „tore“ pole. „Rendimees“ peaks ju täitsa õukei tänapäeval olema või mida teie arvate?" 

Ega see nõiajaht ka lõpmatuseni kesta. Nii on ka teistes riikides olnud, kes selle arenguetapi juba mõnda aega tagasi läbisid. Küll ise näete. Mõni aastake veel ja siis ilmuvad juba ka vägivaldsed valetavad naised rahva ette. Täna neist veel ei räägita. Tabu.

Eilset sünnat eristas see, et helistasid vanad prutad, kes mind omal ajal ehk nii väga ei armastanudki. Imelik, aga siiski oli väga tore tuttavaid hääli pikkade aastate tagant kuulda. 

Päeva põhiuudis oli aga see, et ma olen endiselt täitsa noor. Hommik algas sugulase Rita kõnega:

„Kuradi-kurat! Sa oled alles 54! Ma arvasin, et rohkem! Sa rikkusid kogu päeva ära!“

„Mida sa siis arvasid?“

„Arvasin, et oled ikka sama vana nagu minagi! Oi-oi, aeg lendab. Peaks kokku saama, pole ammu näinud“

„Selleks peab mõni ära surema, et me suguvõsa kokku tuleks. Me mujal kui matustel ju ei näe!“

„Jeesus, mõtlesin ise just sama, aga ei julgenud hällipäeval seda sõna kasutada“

Jutt mu igavesest noorusest sai kinnitust ka õhtul: 

„Sul pole ju veel juubel?“

„Eip, täitsa tavaline nummer.“

„Järgmisel aastal saad siis 60?“

„Kakoi kuuskümmend paarikümne aastane vanamutt! 54 olen ainult!“

„Issver, sa oled veel nii noor! Ma mõtlesin, et kuidagi liiga hästi säilinud.“

Loomade Kiirabi Kliiniku Jelena oli veidi pühalikum:

„Sa oled üks vähesid inimesi ja eestlasi, keda ma ka tegelikult austan .....“

„Miks sa minuga siis veel maganud pole?“, katkestan teda.

Naerab ja jätkab:

„Sa oled nii palju loomade heaks teinud ja sellepärast ma sind armastangi!“

„Ma armastan sind ka, aga miks sa minuga siis veel seksinud ei ole? Lihtne küsimus.“

„Mine metsa! Su huumorimeele pärast ma sind armastangi. Palju õnne sünnipäevaks!“ 

Päevale pani punkti päästegängi Kristina: 

„Kus sa rokid ja pidutsed?“

„Täitsa kodus olen:“

„Sõitsin just mööda, aga toad olid pimedad.“

„Just ärkasin ja teen esimest kohvi.“

„Ole siis valmis vanamees, ma tulen kohe läbi ja teen sulle üllatuse!“

„Õukei, ajan siis püksid jalga“

„Mu poolest võid püksata ka olla!“ 

Seisan. Alasti. Ootan pimedas toas. Ja siis ta tuli. Koos oma MEHEGA! Mine pekki üllatus ikka küll! Loomapääste naised on ikka napakad ja ohmud! Nali! Vähemalt üritasin teha.

„Revolutsiooni tuleb teha nende inimestega, kes parasjagu käepärast võtta on!“, ütles Lenin ja see kehtib ka minu imetillukese „loomade revolutsiooni“ kohta. Üle kivide ja kändude, aga üritan selle Loomapäästegrupi-nimelise sovhoosi kuidagi ikka tööle saada! Pole lihtne ja ega ma siis üksi. Ikka kambakesi pusime nii hästi või halvasti nagu parasjagu mõistame ning võimalik on.

Tänan lugemast ja õnnitlemast! Mõistagi tänan ka kõiki toetajaid, sest ilma teieta oleksin ammuilma kõigele siin väikeses Eesti nimelises külakeses, kus elab suure riigi jagu kurjust, käega löönud ning seda poleks saanud muuta ka mu looduse- ja loomaarmastus. Jummalast tõsijutt!