Aegade algusest saati on inimloom jälginud päikest ja selle kulgemist ning nii suine kui talvine pööripäev on tähendanud erinevate rahvaste elus väga suurt rolli.
Viimase sajandiksekundi ehk umbes 1700 aasta vältel räägitakse ühte teist muinaslugu, aga mis saaks meil ühe toreda loo vastu olla? Peaasi, et kellegile kurja ei tehta ja hoolivust propageeritakse.
Viimasest näikse ka lausa krooniline puudus olevat, sest enda hädadega kimpus olevad inimesed ei taha ju enamasti teise muret ja häda märgata.
Aitäh, iga hää sõna ja südamlike soovide eest, mille mulle läkitasite. Ka parema tahtmise juures ei jõua ma kõigile personaalselt vastata, aga kinnitan, et kogu see headus jõudis minuni ja on ka tänutundega vastu võetud. Kõik see paneb mõtlema ka enda muutumisele ja muutmisele.
Tänavu olin ju eriti "terav" ning üritasin igale salakaebaja rünnakule vastata ja kuulujuttude levitajale verbaalselt vastu nina anda. Äkki järgmisest aastast muutun paremaks ja ei raiska enam hinnalist aega nende tühikargajate ja pahatahtlike lobamokkade peale vaid aitan selle asemel veel rohkem hädalisi loomi?
Loodetavasti inimesed saavad aru ja hindavad tegusid, mitte tigedat juttu, millel on ju tegelikult ainult üks eesmärk - halvata tegijate tööd, sest ise nad ei jõua ega oska ning jäävad väga varju. Sellega nad muidugi leppida ei suuda ja sestap kostub nende hädakisa ja hala alates sotsiaalmeediast sensatsiooninäljas lustliku telesaateni ja isegi universumi kaugema servani välja .....
Nii, et hoidkem kümne küünega neist jõulusoovidest kogu aasta vältel kinni ja tehkem head kogu aeg, mitte vaid ühe tühise nädala jooksul. Ühed tegelased, kellele inimkond peaaegu, et eluõigust pole andnud, on kõiksugu sulelised ja karvased, kes hätta sattudes sõltuvad ainult inimloomade empaatiavõimest. Paraku kipuvad taolised inimesed ikka väga suures vähemuses olema. Lugu on kohati juba nii hull, et seda tajuvad isegi lapsed.
"Kas te kujutate ette lapsi, kes on valmis loobuma jõuluvanast ja kingitustest, et see rahake hoopis loomade päästmiseks annetada?"
Väga raske on sellist ohverdust ette kujutada, aga taolised lapsed elavad meie seas küll ja ühed sellised on näiteks Tenniseklubi EKSM lapsed, kes koos Katrin Mändma'ga kingiraha kokku korjasid ning selle hoopis Loomapäästegrupile kinkisid.
Suur-suur aitäh ja see kulub eriti praegusel perioodil marjaks ära, sest tänu totaalsele "saluudisõjale" on kümned loomad jooksus ning varem või hiljem ristub mõne ehmunud tegelase tee ka autoga. Üheks avariiohvriks oli mäletatavasti ka Assaku-Reks, kellest on kujunenud elav monument inimeste headusele ja hoolivusele.
Reks-poiss on täna juba uues kodus Rakveres ja lahkuminek tema eest kolm kuud hoolitsenud Anneli ja Heiki Soolmannist oli valusamast valusam. See ongi vast kõige raskem osa hoiukodu inimeste jaoks. Uus perenaine käis küll tema eest hoolitsemas, aga koerake oli kurb ikkagi. Anneli ja Heiki ehk isegi veel rohkem ....
Tänaseks on nutud nutetud ja ninaotsast saba kõikse tagumiseni tipuni elurõõmu, tänulikkust ning sulaselget koerust täis olev Reks on taas omas elemendis ehk lammutab mööblit ja elamist nagu jaksab. Loodetavasti peavad uue pere närvid sellele hävitustööle vastu. Loota ju ikka võib?!
Reksist muidugi kuulete veel, sest salaplaani kohaselt hakkan järgmisel aastal taas väheke rohkem "loomalugusid" tegema ja esimene neist on mõistagi pühendatud imekombel ellu jäänud Reksile.
Mõnusat uut aastat ja vähemalt üritagem siis iga päev nii elada nagu oleksid jõulud. Lihtsalt märgakem nutvat last, vaevu liikuvat vanainimest, haigeks jäänud naabrit või abivajavat looma-lindu ning otsige talle abi, kui endal mahti pole tegeleda. Rohkem pole tegelikult väga vajagi, sest vastik kurjuseuss hakkab idanema ei millestki muust kui ükskõiksusest!
Hääd ükskõiksusevaba uut aastat ja mingu meil kõigil hästi!
