„Ilutulestik mängib ühe teise rahvuse kultuuris väga suurt rolli ja selle keelamisega kaotaksime väga palju hääli! Seetõttu pole võimalik midagi teha!“
Haapsalu linnavalitsus häälte pärast ei ohkinud ja pani lasukõmmutamisele tänavu piiri. Ega pealinna saksadki peaks ilmtingimata midagi ää keelama, aga piirata võiks taolist tegevust küll. Täna paugutavad nii alla meetri mehed kui täiskasvanud hommikust õhtuni ning eriti hästi on seda näha-kuulda just Lasnamäel ja Koplis. Totaalne sõda on lahti ja kogen seda „loomahirmu“ igapäevaselt, sest üliarg Ruudi keeldub õue minemast ja pärast igat kõmakat poeks ta värisedes lausa läbi asfaldi ....
Sakus on seni üsna vaikne olnud, aga üleeile lasti ka seal iluraketid suure tossu, vile ja pauguga taeva poole lendu. Koerad jooksid ringi ja haukusid nagu segased. Ka ligi paariteist aastane Bosse sai kuidagi aiast välja ja kadus öhe. Pere käis otsimas, aga tulutult.
„Küll ta tagasi tuleb! Ei ta oma viletsate tagajalgadega kaugele lähe“, arvasid omanikud.
Hommikuks aga Bosset polnud tagasi tulnud ja sestap mindi uuele otsimisringile. Väga suure tõenäosusega saaksime täna Bossest rääkida minevikuvormis kui poleks üht teist koera ja tema tublit perenaist Marleni, kes abi otsima hakkas.
„Katrin, tule ruttu appi! Kraavis vee sees on suur koer. Mu Forte leidis ta kui jalutama läksime. Hirmus vaatepilt - ainult pea on vee alt väljas ja ta on üdini läbi külmunud. Äkki on kogu öö seal olnud?“, helistas Marlen oma sõbrantsile, Loomapäästegängi ühele juhtvõllile Katrin Lehtveer’ile.
„Tõmmake kohe veest välja, aga ärge ise sisse kukkuge! Kas sa ise ta linna tuua saad? Võidaksime väärtuslikku aega!“
„Ei, me kohe hakkame võistlustele minema.“
„Oki-toki, hakkan kohe tulema.“
„Küll ta tagasi tuleb! Ei ta oma viletsate tagajalgadega kaugele lähe“, arvasid omanikud.
Hommikuks aga Bosset polnud tagasi tulnud ja sestap mindi uuele otsimisringile. Väga suure tõenäosusega saaksime täna Bossest rääkida minevikuvormis kui poleks üht teist koera ja tema tublit perenaist Marleni, kes abi otsima hakkas.
„Katrin, tule ruttu appi! Kraavis vee sees on suur koer. Mu Forte leidis ta kui jalutama läksime. Hirmus vaatepilt - ainult pea on vee alt väljas ja ta on üdini läbi külmunud. Äkki on kogu öö seal olnud?“, helistas Marlen oma sõbrantsile, Loomapäästegängi ühele juhtvõllile Katrin Lehtveer’ile.
„Tõmmake kohe veest välja, aga ärge ise sisse kukkuge! Kas sa ise ta linna tuua saad? Võidaksime väärtuslikku aega!“
„Ei, me kohe hakkame võistlustele minema.“
„Oki-toki, hakkan kohe tulema.“
Selleks ajaks kui Katrin Sakku jõudis, oli Marleni pere juba koera veest välja tirinud ja sooja garaaži viinud. Koer oli külmunud ja üsna apaatse olemisega.
„Pole siis pikka juulitamist ja aidake ta autosse tõsta. Ilmselgelt on ta alajahtunud ja viin vaesekese kohe Loomade Kiirabi Kliinikusse intensiivi.“, jagas Kats korraldusi. „Sa hakka omanikku otsima, sest küllap on ta siit lähistelt kuskilt pärit."
Kiirabi Kliinikus oldi Bosse vastuvõtuks valmis ja loomaarst Anu Poopuu vaatas kriitilises seisus patisendi kohe üle.
„Veidi alla 34 kraadi on temperatuur, väga hull ei ole. Tooge mulle imavaid linu ja tekke, teeme ta algatuseks korralikult kuivaks, seejärel hakkame temperatuuri üles ajama!“
Marlenil oli õnne ja leidis ka Bosse kodu üles. Inimesed olid murest murtud ja kihutasid koheselt kliinikusse oma plehku pannud sõbra juurde.
„Me käisime sealt kraavist mööda ja ei näinud teda üldse. Ta ei reageerinud ise ka meie hääletele! Issand kui hea, et teil koer kaasas oli!“
19.jaanuaril oma 12. sünnipäeva tähistav Bosse peab veel paar päeva kliinikus olema. Omanik on õnnelik, et kutsa eluga pääses ja loodab temaga veel nii mõnegi aasta koos veeta.
Loodetavasti meeldis see veidikene teistsugune "jõululoomalugu" teilegi, sest ka siin oli paras annus traagikat, õnne, headust ja südamesoojust mängus.
19.jaanuaril oma 12. sünnipäeva tähistav Bosse peab veel paar päeva kliinikus olema. Omanik on õnnelik, et kutsa eluga pääses ja loodab temaga veel nii mõnegi aasta koos veeta.
Loodetavasti meeldis see veidikene teistsugune "jõululoomalugu" teilegi, sest ka siin oli paras annus traagikat, õnne, headust ja südamesoojust mängus.
Loomapäästegrupp ja mina isiklikult täname Raini ja Marlen Valgmad, kes Bossele kohe appi tõttasid.
Eraldi pai ja magusama ninaesise teenis auga välja elupäästja Forte ning meie gängi spetsiaalne jõulukingitus jõuab homse päeva jooksul ka temani. Märgake ja aidake, sest just selline ju ongi tegelikult jõulupühade peamine sõnum.
Veel üks asi, millega peaksid aga koeraomanikud arvestama on see, et kutsad, sõltuvalt vanusest ja hirmu suurusest, võivad müra eest ikka kümnete kilomeetrite kaugusele lipata, mitte ei jää kodu juurde passima. Veel üks imelik anomaalia - näiteks Nõmme ja Pääsküla kandi koeri võite leida Tabasalust Laulasmaani. Just sealt me oleme nad kätte saanud ja pange nüüd tähele - kõik nad panid jooksu Uusaastaööl!